Ka enne teda võimeldi. Eriti Saksamaal, kus Idla lõpetas 1925. aastal Berliinis kehalise kasvatuse kõrgkooli. See oli võimlemine, kus keha harmooniline areng tähendas eeskätt püüdlust füüsilise täiuslikkuse poole.

Ernst Idla lisas võimlemisele emotsionaalse poole. Tema metoodikas oli võimlemine lähedane kunstile. Idla soovis, et inimene tunneks end oma kehas vabalt ja saaks end ka vabalt väljendada. Võimlemine ei pea olema sport, vaid sobima elustiiliks kõigile, hoolimata soost, vanusest või võimetest. Ta tõi võimlemistundidesse muusika ja klaverisaatjaks oli sageli tema enda abikaasa.

1934. aastal oli Idla esimeste Eesti mängude üks korraldajatest. Ainulaadne ja oluline sündmus meie spordiloos.

Teise maailmasõja eest Rootsi pagedes jätkas Võlur Tallinnast – nii teda hüüti – oma missiooni. Idla võimlemine ja tema süsteem võeti sealgi kiirelt omaks.