Neljapäeva õhtul saatsid 15 Hispaania naiste jalgpallikoondise liiget, teiste seas võistkonna liidrid Aitana Bonmati, Patri Guijarro, Sandra Panos, Mapi Leon ja Ona Batlle riigi alaliidule kirja, milles loobuvad praeguse peatreeneri Jorge Vilda jätkamise korral koondise esindamisest. Nimekirja ei kuulunud kapten Irene Paredes, vigastatud tähtmängija Alexia Putellas ega ükski Madridi Reali pallur.

Hispaanlannade probleemid koondise treeneritepingiga ulatuvad sealjuures juba aastakümnete taha, on omavahel tihedalt seotud ja praeguse sügava kriisi põhjuseks.

Eelmise juhendaja Ignacio Quereda ajastu kestis koguni 27 aastat, vahemikus 1988-2015 ning erinevate põlvkondade vältel tema käe all pallinud mängijad on seda kirjeldanud ka kui "hirmuvalitsust".

Mullu sügisel linastus platvormil Movistar+ dokumentaalfilm "Romper el Silencio" ehk "Vaikimise lõpetamine", kus said suu puhtaks rääkida kümned jalgpallurid. "Inimesed kartsid teda, nad ei rääkinud. Me ei tahtnud temaga kokku puutuda, ei kohvikus ega hotellis," rääkis enam kui 60 korda naiskonda esindanud Manchester City poolkaitsja Vicky Losada filmis.

"Ta oli türann, kes rakendas absoluutset kontrolli," lisas endine koondislane Mar Prieto. "Kui me läksime poodi, tahtis ta hiljem näha, mida ostsime. Pidime hotellis oma toauksed lahti jätma. Ta käis toast tuppa, uuris, kas kõik on korras ja pani siis enda järelt ukse kinni." Quereda ahistas mängijate sõnul pidevalt neid verbaalselt; näiteks ütles treeningul või mängudes eksimuse teinud naistele, et nad ei kõlba mitte millekski, kutsus Kataloonia päritolu mängijaid halvustavalt poolakateks, teisi smurfideks ning kui mängijad käisid muret kurtmas alaliidule, rebis endine liidu president Angel Maria Villar Prieto sõnul nende avalduse teatraalselt ribadeks.

Diktaatorlikule juhtimisstiilile lisaks oli Quereda aga lõppude lõpuks ka ebakompetentne treener. Suurturniiride eel oli hispaanlannade ettevalmistus peaaegu olematu, Quereda kirstunaelaks saanud 2015. aasta MM-i eel ei pidanud Hispaania mitte ühtegi kontrollkohtumist, vaid naised mängisid treeningul üksteise vastu. Vicky Losada sõnul pidid mängijad MM-finaalturniiril (!) matšide eel ise koosolekuid pidama, kus pandi paika taktika ja mängujoonis, sest treener sellega ei tegelenud. "Meil ei olnud mingit videoanalüüsi, Costa Rica koondisest teadsime ainult, kes on nende kapten," sõnas hispaanlannade eelmise põlvkonna suurim täht Veronica Boquete.

"Ma tahaks siiralt Queredale monumendi püstitada: mitte keegi ei ole nii pikalt naiste jalgpalli hinganud ilma mitte midagi saavutamata," võttis Prieto mitme põlvkonna arvamuse dokfilmis kokku.

Kui Queredast viimaks lahti saadi, võinuks eeldada, et see tähendab Hispaania naiskonna jaoks justkui halvast unenäost ärkamist ja uut algust. Paraku oli jalgpalliliit oma muredega pressi poole pöördunud koondislaste peale vihane ja ründaja Natalia Pablose sõnul rakendati nende suhtes erinevaid kättemaksumeetmeid - näiteks ei teeninud Quereda lahkumise järel enam koondisekutseid ei Pablos ise, Boquete, Losado, Sonia Bermudez ega Ruth Garcia, parimas jalgpallurieas naiskonna liidrid.

Koondise uueks peatreeneriks nimetati Jorge Vilda, toona äsja 34-aastaseks saanud endine U-17 ja U-19 neidude koondise juhendaja. Kriitikud on välja toonud, et ametisse nimetamise hetkel oli Vildal vaid kõige madalama taseme UEFA treenerilitsents ja alaliit otsustas tema kasuks vaid seetõttu, et tema isa Angel Vilda oli Johan Cruyffi Barcelonas füüsilise ettevalmistuse treeneriks, kust liikus edasi juhendama Hispaania neidude koondiseid ja sai hiljem RFEF-i naiste jalgpalli osakonna juhiks.

Naiskonna liikmed hakkasid Vilda käe all nägema samu probleeme, mis painasid koondist Quereda ajastulgi: treeningute tase oli võrreldes klubides nähtuga olematu, vigastustega tegelemine amatöörlik, taktikalised valikud absurdsed. Jalgpalliajakirjanik Danae Boronat kirjutas oma raamatus "No las llames chicas, llamalas futbolistas" ["Ärge öelge neile tüdrukud, öelge neile jalgpallurid"], et nii nagu Quereda, käseb ka Vilda koondiseakende ajal mängijatel toauksed lukustamata hoida, et mees saaks käia kontrollimas, kas öörahust peetakse kinni.

Eriti selgelt paistis dissonants võistkonna ja treeneritetiimi vahel silma möödunudsuvisel EM-finaalturniiril, kui Marca kirjutas, et sarnaselt varasemale said pallurid pärast Vilda mängueelseid koosolekuid omakeskis uuesti kokku, et ise taktika läbi arutada. Ka finaalturniiri mängude eel ja ajal kogunesid mängijad kaelakuti ringi ainult omavahel, samal ajal kui teised naiskonnad lasid neil hetkedel treeneril rääkida.

Oli üsna selge, et Hispaania koondislaste usaldus Vilda vastu oli kahanenud nullini ja veidi enne, kui mängijad septembri esimesel päeval oma sooviga Vilda seitse aastat kestnud ametiaeg lõpetada avalikkuse ette tulid, pidas peatreener võistkonna liikmetega enam kui nelja tunni vältel videokõnesid, et nende meelt muuta. Sealjuures rääkis kapten Irene Paredes hiljem meediale, et Vildalt ei nõutud otseselt tagasiastumist, vaid lihtsalt tingimuste ja kvaliteedi paranemist.

Muidugi mõista ei voola nii suure riigi kui Hispaania koondislastes ühesugune veri, nende mõtted ei liigu telepaatiliselt samadel lainepikkustel. Ka Vilda osas on eriarvamusi ja see lisab praeguse olukorra keerulisusele veel ühe dimensiooni. Koondisele väga lähedal olevad COPE ajakirjanikud Sandra Riquelme ja Mayca Jimenez kirjutasid, et enne seda, kui mängijad 1. septembril pressi poole pöördusid, küsiti omakeskis, kas kõik on Vilda umbusaldamisega nõus. Väidetavalt ei olnud kellelgi vastuväiteid ja plaan otsustati käiku lasta, aga kui treener seejärel mängijatega vestlema hakkas, muutsid mitmed võistkonna liikmed meelt ja seisid nüüd Vilda selja taha. Vilda otsustas ametis jätkata.

Liikumise algatajad tunnevad end seetõttu muidugi petetuna, COPE sõnul on koondise riietusruum nüüd täielikult lõhki rebitud ja nagu Hispaanias juba aegade algusest saadik, on kuristik tekkinud Barcelona ja Madridi Reali mängijate vahele.

Siinkohal tuleb mängu veel üks nüanss, nimelt on nii-öelda isa juhendamisel ametit õppinud Vildal nüüdseks Hispaania naiste jalgpallis käes väga jäme rihm: lisaks peatreeneriametile on ta nüüd ka naiste jalgpalli osakonna spordidirektoriks, mis tähendab, et isegi juhul, kui ta peaks koondise juhendamise jätma, jääb ta kõrgele kohale otsustajaks edasi. See on tõenäoliselt ka põhjuseks, miks mitmed koondislased ei olnud nõus lõpuni minema - Boquete, Pablose, Losado, Bermudeze ja Garcia saatused Quereda ajastu lõpus on kõigil värskelt meeles ning oma koondisekarjääriga ei taheta sellist riski võtta.

Neljapäeva õhtul kirjutasid 15 mängijat RFEF-ile elektronkirja, kus toonitavad, et olukord Vildaga on mõjutanud nende tervist ja psühholoogilist seisundit ning nad ei kavatse koondise eest jätkata, kuni leitakse lahendus. Naiste seas on kuus Barcelona mängijat, kahe palluriga on "esindatud" nii Madridi Atletico, Real Sociedad, Manchester United kui Manchester City ja ainsa Euroopast väljaspool leiba teeniva mängijana saatis alaliidule kirja Andrea Pereira.

RFEF vastas karmikäeliselt, kutsudes olukorda "maailma jalgpalli ajaloos pretsedendituks" ja "spordist kaugemale, väärikuse valdkonda ulatuvaks". Alaliidu sõnul ei kavatse nad survele alluda ja RFEF toonitas, et ühtegi mässavat mängijat ei kutsuta enne koondisesse, kui nad pole oma eksimust tunnistanud ja vabandanud. Koondisekutsest keeldumise karistuseks võib liidu sõnul olla kahe kuni viie aasta pikkune võistluskeeld.

"RFEF ei luba mängijatel treeneri jätkamist küsimärgi alla seada, sest need otsused ei ole osaks nende rollist," kirjutas liit pressiteates. "Föderatsioon ei allu ühtegi tüüpi survele, mida mängijad võivad sportlike otsuste vastuvõtmisele avaldada. Selline skeemitamine ei vasta jalgpalli või spordi väärtustega ja tekitab kahju. RFEF ei kavatse koondisesse kutsuda mängijaid, kes ei taha Hispaania särki kanda - mängime kasvõi noortega."

Tundub justkui, et siit enam tagasiminekut ei ole, aga kuidas iganes praegune olukord lõppeb, on kõige suuremaks kannatajaks Hispaania jalgpall. MM on ukse taga, naiskond on maailma edetabelis kaheksandal kohal, Barcelona viimasest neljast hooajast kolmel mänginud Meistrite liiga finaalis ja nii-öelda mässu algatajad Aitana Bonmati, Maria Pilar Leon, Ona Batlle ja Sandra Panos kuuluvad igal juhul Euroopa parimate mängijate sekka.

Neli aastat tagasi, päev - päev! - enne meeste MM-finaalturniiri algust, vallandas Hispaania jalgpalliliit meeste koondise peatreeneri Julen Lopetegui, kes oli käed löönud Madridi Realiga ja pidi klubiga liituma pärast turniiri lõppu. See oli otsus... trotsist? uhkusest? See oli vale otsus ja Hispaania mängijad maksid MM-il selle lõivu. Nüüd on Hispaania mehed Luis Enrique all taas ennast leidnud ja kuuluvad talvisel finaalturniiril kui mitte favoriitide, siis vähemalt mustade hobuste sekka. Aga kui tähtsad otsustajad ka seekord järele ei anna, ootab riigi naiskonda oluliselt mustem stsenaarium.