Pärast Tokyo olümpiat korraldas Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) koos Pekingi olümpia korraldajatega ajakirjanikele kaks virtuaalset briifingut, kus muuhulgas räägiti ka ajakirjanike töötingimustest ja meile kehtivatest reeglitest. Korduvalt rõhutati, et selliseid asju, nagu olid Tokyos – et võistluspaikadesse pääsemiseks tuli end eelnevalt registreerida või intervjuualadesse pääsemiseks pileteid küsida – sellel korral kindlasti ei tule. Rõõmustasime. Sest Tokyo absurdsustest kirjutasin ma suvel.

Viimasel Pekingi briifingul räägiti, et intervjuualasse ehk mixed zone'i pääsemiseks tuleb end lihtsalt eelnevalt võistluspaiga infolauas kirja panna. Et intervjuualade mahutavusi pole vähendatud. Et kohtade jagamisel arvestatakse osalevate sportlaste rahvustega. Et eelnevalt tehakse tihedat koostööd spordialaliitudega ja kohapeal pressiatašeedega.

3. veebruaril aga avaldati, et kogu kirjutav press peab endale iga võistluse eel taotlema pääsu intervjuualale – kindlasti lõppvõistluste jaoks, aga kõrgema nõudluse puhul ka kvalifikatsioonideks. Sooviavaldus tuleb esitada hiljemalt 30 minutit enne võistluste algust ning nimekiri neist, kellele pääse eraldati, peaks välja tulema 15 minutit enne võistluste algust. Kui osutud väljavalituks, tuleb infolauast vastav kleeps võtta.

Esimene kokkupuude selle teemaga oli minul avamispäeva hommikul, kui käisin Kelly Sildaru Big Airi treeningut vaatamas ja seisin vahepeal – täiesti tühjas – intervjuualas. Läheneb üks naisterahvas.

Tema: Tere, ma olen intervjuuala mänedžer, teil on siia pääsemiseks vaja eriluba.

Mina: Treeningute ajal ju mitte?

Tema: Mmm, treeningute ajal vist jah pole vaja, aga võistluste ajal küll.

Mina: Aitäh, olen kursis.

Möödub kaks minutit, läheneb vabatahtlik.

Tema: Tere, teil on vaja eriluba, et siin olla.

Mina: Seda on ju võistluste ajal vaja, täna on treening.

Tema: Aga teil on vaja minna pressikeskusest võtta eriluba.

Mina: Täna ju mitte, täna on treening, eriluba on vaja võistlusteks.

Tema: Ei, teil on eriluba vaja.

Mina: Mulle just kinnitati, et treeninguks pole vaja.

Tema: Aa… hehe…huvitav…aitäh! Aga muidu teil on vaja eriluba, et siin olla.

Mina: Jah, ma tean, võistluste ajal – reeglites on kirjas, et võistluste ajaks vaja ja saab taotleda kuni pool tundi enne võistluste algust.

Tema: Aga kui te täna selle oranži pääsme küsiksite, saaksite juba täna sportlasi intervjueerida!

Mina: Aga täna on treening…

Tema: Okei, hehee…aga te peaksite pressikeskusest selle oranži loa küsima.

Mina: Jah, ma võistlusteks küsingi.

Tema: Okei-okei, hehee. Mis press te olete?

Mina: Kirjutav.

Tema: Kas ma võin vaadata? (uurib pingsalt akrediteeringut) Okei, aitäh! Ma loodan, et teie riigil läheb hästi!

Kusjuures, väike vahelepõige – tema polnud sel päeval ainus, kes mu akrediteeringukaarti uuris. Seal samas Big Airi võistluspaigas tulid pressikeskuses minu juurde viis vabatahtlikku.

Nemad: Tere, kas me tohime teie akrediteeringust pilti teha?

Mina: Kuidas palun?

Nemad: Kas me tohime teie akrediteeringust pilti teha?

Mina: Miks?

Nemad: Meil kästi. Kas tohime?

Mina: No olgu, tehke, kuigi ma ei saa aru, milleks seda vaja on.

Nemad (naerdes): Meie ka ei saa aru, aga meil kästi!

Ma ei tea, millega nende tähelepanu pälvisin, kuna olin selleks hetkeks seal olnud võib-olla viis minutit. Mingil põhjusel ma igatahes huvi pakkusin...

Aga tagasi intervjueerimiste juurde. Eestlastest olid esimesena võistlustules suusahüppajad ehk see oli meie esimene kokkupuude enda registreerimisega. Seisin kümme minutit järjekorras, et enda nime kirja panna, aga sain siis teada, et kvalifikatsiooni ajal lasevad nad kõik soovijad mixed zone'i…

Edasi liikusime laskesuusatamisesse. Lisaks minule olid seal Postimehe, Õhtulehe ja Delfi ajakirjanik. Kui nimekiri intervjuualale pääsejaist avaldati, oli seal… null eestlast. Null! Aga näiteks kaks Jaapani ajakirjanikku. Ja muidugi ka Hiina ajalehe People's Daily esindaja.

Pärast väikest protesti sai Eesti siiski ühe Jaapani koha endale ja meie esindajaks oli Jaan Martinson, kes pidi iga sportlasega alustama vestlust selgitusega, et küsib meie kõigi eest ja jagab lauseid. See on meie väikese Eesti võlu – me saame sõbralikult koostööd teha. Aga ma julgen kahelda, et näiteks Norra või Venemaa ajakirjanikud samas olukorras samamoodi käituksid.

Igatahes paistis sellest muster kujunevat – Eesti sai muudkui ühe koha ja sinna pääseja pidi sportlastele selgitama, et esindab kõiki. Alade lõikes on muidugi süsteemid erinevad, näiteks suusahüpetes sai meid esindanud Siim Kaasik pääsme kätte alles siis, kui Kevin Maltsev oli juba ära hüpanud ja sealt alast läbi käinud.

Laskesuusatamises aga muudeti juba esimese võistluse järel süsteemi. Intervjuualalt kaotati ära eralduslindid, ala jaotati riikide kaupa ära ja kahel õhtul järjest on kõik soovijad sinna pääsenud. Ainult et selleks tuleb ikka hiljemalt pool tundi varem kohal olla, nimi kirja panna ja siis kleepsu järel käia. Selle asemel et teha nii nagu koroonaeelsel ajal – kui ajakirjanikul on akrediteering olemas, pääseb ta ka ilma mingisuguste erilubadeta intervjuualasse.

Ma saan aru, et on koroona ja on eritingimused ja distantsihoidmised jms. Kõigest saan aru. Aga ma ei saa aru, miks üldse anda ajakirjanikele akrediteeringuid, kui neil ei lasta teha seda, milleks nad on olümpiale tulnud – enda tööd!

Oletame, et me ei saaks sõbralikult läbi ega jagaks kellegi kommentaare. Kas teoorias oleks võimalik, et kogu olümpia aja ei olegi võimalik ühegi sportlasega võistluste järel rääkida? Tundub, et see oleks väga võimalik. Väljaanded on kulutanud tuhandeid eurosid, et enda ajakirjanikke niigi keerulisel ajal Hiinasse lähetada. Aga neile ei võimaldata kõige elementaarsemat asja – sportlastega rääkimist!

See, et on koroona ja on eritingimused, on ju juba pikalt teada olnud. Piisavalt oli aega, et näiteks intervjuualasid suuremaks ehitada või süsteemid paremini läbi mõelda. Et ei oleks niimoodi, et ajakirjanik tuleb olümpiale kohale ja saab siis teada, et tal ei pruugigi olla võimalik intervjuusid teha…

Üks asi on see mahutavus. Aga teine küsimus on ka kirjapaneku protsess iseenesest. See nõue, et seda peab tegema hiljemalt pool tundi enne võistluse algust kohapeal, virtuaalselt ei ole võimalik end kirja panna. Kasutan näitena iluuisutamist. Meie uisutaja Aleksandr Selevko uisutas eile esimeses grupis, mis minu jaoks tähendas, et pidin kohal olema tund aega enne tema starti. Aga kui oleksin näiteks Läti ajakirjanik, pidanuksin kohal olema kolm ja pool tundi enne Deniss Vasiljevsi uisutamist. Eriti just meiesugustel väikestel riikidel on seda ringisiblimist niigi rohkem ja tundide kaupa varem võistluspaikadesse minek muudab päeva mõttetult keeruliseks.  

Lisaks mõjutab seda ka transport. Näiteks Zhangjiakous elavatel ajakirjanikel polnud võimalustki jõuda Kelly Sildaru Big Airi kvalifikatsiooni kohale pool tundi enne võistlust, sest esimene rong mägedest jõuab Pekingisse kell 9. Rongijaamast jõuaks võistluspaika heal juhul 25 minutiga. Aga võistlus algas kell 9.30… Sarnaste logistiliste probleemidega olen silmitsi mina, kui sõidan Pekingist mägedesse Zhangjiakous toimuvaid võistlusi kajastama. Aga õnneks vähemalt pole seni takistatud kolleegide kirjapanekut ehk oleme jälle saanud sõbralikult koostööd teha.

Ausalt öeldes on sellised töövälised võitlused väga kurnavad. Aga kõik need sekeldused pole siiski veel mu optimismi lõplikult suretanud ja ma loodan, et kui laskesuusatamine näitena võtta, suudetakse jooksvalt süsteeme parandada.

Transport

Kui ma juba selle logistika ette võtsin… Minu esimene olümpia oli 2008. aastal Pekingis. Mul on sellest suurepärased mälestused, eriti hästi on meeles, kui hästi oli toona transport korraldatud. Kõik oli lihtne ja loogiline, bussid sõitsid kogu aeg, mingeid probleeme polnud. Naiivselt lootsin, et nüüd on samamoodi, kuigi korralduskomitees on hoopis teised inimesed.

See selgus paraku juba teisel päeval, et sel korral pole üldse samamoodi, vaid on hoopis kõige kehvemini korraldatud transpordisüsteem, millega kunagi kokku olen puutunud. Nendel ROK-i olümpiaeelsetel briifingutel räägiti õhinal, kuidas pole absoluutselt vahet, millises tsoonis olümpia ajal elate, kuna tsoonide vahel sõidavad kiirrongid, mis kihutavad kiirusega kuni 350 km/h ehk Pekingist kõige kaugemal asuvasse võistluspaika Zhangjiakousse jõuab vaid 50 minutiga! Imeline! Onju?

Nojah. Rong sõidab tõesti 50 minutit. Vahel isegi 49! Aga selleni jõudmine või edasi võistluspaika sõitmine võtab oluliselt kauem aega.

Parim näide oligi meie esimene visiit Zhangjiakousse. Kuna kogu olümpia toimub suletud mullis, saab liigelda ainult ametliku transpordiga. Pekingi tsoonis on süsteem selline, et bussid viivad hotellidest peapressikeskusesse ehk MMC-sse ja sealt saab edasi liigelda võistluspaikadesse, olümpiakülla või raudteejaama. Meie sõit MMC-sse võtab aega umbes 25-30 minutit, sealt raudteejaama oleme bussiga läinud 20-25 minutit. Viimasel ajal oleme MMC vahelt ära jätnud ja sõitnud hotellist ametliku taksoga otse raudteejaama – 15-20 minutit. Loomulikult oma raha eest.

Aga tagasi selle esimese Zhangjiakou seikluse juurde. MMC juures ootasime bussi, et raudteejaama sõita ja natuke tekkis juba ärevus – graafiku järgi pidanuks buss ees olema, aga seda ei paistnud kuskilt, samas tiksus lähemale rongi väljumisaeg. Appi tõttas vabatahtlik.

Tema: Neid väljumisaegu ei tasugi kunagi vaadata.

Meie: Aga kuidas me siis teame, millal buss väljub?

Tema: Kuhu te tahate minna?

Meie: Rongijaama

Tema: Siit mobiilirakendusest saate vaadata, mis kell peaks buss tulema.

Vabatahtlik noormees avas rakenduse ja selgitas, millise liiniga peaksime sõitma.

Meie: Jah, siit peatusest väljub.

Tema: Jah, 13.35.

Meie: Aga nüüd on kell on 13.43, sellepärast me huvi tundsimegi.

Tema: Oi, aga neid aegu ei tasu kunagi vaadata, siia pannakse alati varasemad ajad.

Meie: ??

Tema: Aga muidu saab siit rakendusest bussigraafikuid vaadata. Ma loodan, et jõuate enda rongile!

Õnneks buss tuli ja jõudsime rongile ka. Rongisõit oli tõesti tore ja tõesti sõitis kiiresti. Zhangjiakousse jõudis rong kell 15.20. Mis kell väljus sealt buss, millega pidanuksime edasi liikuma? Õige, kell 15.20! Järgmine buss tuli 20 minuti pärast ja viis meid Zhangjiakou peapressikeskusesse, kust eest pidime saama järgmisele bussile, et sõita olümpiakülla Eesti koondise pressikonverentsile.

Pärast pikka külma ja tuule käes ootamist buss tuli, sõidutas meid paari hotelli juurest läbi ja pani siis maha. Juhiste järgi tohtinuks sealt olümpiakülla jalutada, aga paraku siiski ei lubatud. Kästi järgmist bussi oodata. Väljas oli -15 kraadi ja lõikav tuul. Et vähegi sooja saada, käisime vetsus ootamas.

Siis saabus kauaoodatud buss, sisetemperatuur 7 kraadi. Asusime teele ja meie hämminguks viis pooletunnine teekond ka läbi raudteejaama! Igatahes, Eesti koondise pressikonverents algas kell 17, meie jõudsime sinna kell 17.20. Kaks tundi pärast rongiga Zhangjiakousse jõudmist!

Kui töö tehtud, oli vaja hakata koju tagasi seiklema. Buss sõitis Zhangjiakou olümpiakülast raudteejaama täpselt 11 minutit…

See on kõigest üks kirjeldus, kui keeruliseks on võimalik kõike ajada, aga selliseid asju tuleb pea igapäevaselt ette. Transpordisüsteem on nii tõsine probleem, et koguni Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Seltsi president Gianni Merlo, kes üldiselt kedagi väga kritiseerida ei taha, kirjutas Pekingi olümpia korralduskomitee juhile pika kirja, kus pahandas, et kehva transpordi pärast on ajakirjanikel väga keeruline enda tööd teha.

Nüüd avati ka keskkond, kus on võimalik transpordi kohta tagasisidet ja soovitusi anda. Eks näis, kas midagi ka selles osas muutub…

Testimine

Nagu olen juba kirjutanud, testitakse meid iga päev. PCR test kurgust. Kui testi enne kella 23 ära ei tee, siis järgmisel päeval hotellist välja ei lasta.

Ausalt öeldes igatsen Tokyot, kus pidime topsi sülitama. Sest see kurgust proovivõtmine on ikka kohutavalt ebameeldiv. Mulle on isegi arst öelnud, et mul on liiga tugevad kurgurefleksid ja sellepärast tehti mulle mandlioperatsioon üldnarkoosis.

Igatahes… pärast nädal aega öökimist ja vesistamist see nüüd juhtus – ma oksendasin! Meil on üks testija, kes on proovivõtmisel ikka väga agressiivne ega rahuldu enne, kui on selle pulga sügavale kurku surunud. Ja eile ta surkis mul nii kaua, et ma oksendasin. Selle peale ta naeris kohmetult ja ütles "okei!" ning lubas mul lahkuda.

Nüüd ma naeran ise ka – ma oksendasin koroonatesti ajal! Ajuvaba. Aga siis mul meenub, et pean sellega veel pea kaks nädalat hakkama saama. On kellelgi soovitusi, kuidas kiiresti kurgurefleksidega paremini toime tulla?