"Olin vaevalt lõpetanud töö Norra laskesuusatajate segateatesõidu kuldmedali järel, kui kõik pöörati pea peale," kirjeldas Junge.

Tema kolleegi tabas Zhangjiakous võistluspaigas olles väga tõsine terviserike, mistõttu pöörduti kohapealsete arstide juurde ja talle kutsuti kiirabi. Teel haiglasse võeti hotellist peale ka Junge, kes on olümpial viibivate NTB töötajate CLO ehk koroonaametnik. Nimelt pidid kõik olümpial osalevad meediamajad nimetama vähemalt ühe CLO, kelle peamine ülesanne on vastutada selle eest, et tema kolleegid täidaksid koroonareegleid.

"Keelebarjääri tõttu ei tahetud, et ta üksinda haiglasse läheks ja seetõttu tuldi mulle järele. Kuna olümpia toimub suletud mullis, ei tohtinud ma kiirabile vastu minna, vaid nad pidid mulli sisenema. Aga õnneks suuremat seletamist vaja polnud, ilmselt seetõttu lubati ka minul mullist lahkuda, et olen CLO ja nad mõistsid, et tal on kedagi kõrvale vaja," meenutas Junge. "Tegelikult oli kiirabisõit kogu selle kogemuse meeldivaim osa, välja arvatud muidugi see, et olin enda kolleegi pärast mures. Haigla oli umbes 40 km kaugusel ja sõit kestis ligikaudu 45 minutit. Aga üks kiirabiarstidest rääkis väga head inglise keelt, ta oli rahulik ja väga professionaalne. Ta rahustas meid, selgitas, mis toimuma hakkab ja kuidas süsteem toimib, samal ajal hoolitses õde minu kolleegi eest."

Chongli haiglasse jõudes tehti patsiendile esmalt koroonatest. "Meid võttis vastu seitse-kaheksa tulnukat – niimoodi kutsun neid pealaest jalatallani kaitseriietusse nimetatud inimesi, keda siin olümpial võib igal pool kohata," rääkis Junge. "Mind esialgu ei testitud. Nad kõndisid ümber meie, vaatasid meid ja siis viisid mu kolleegi läbivaatustuppa. Ta pandi pikali ja talle hakati kõiksugu teste tegema. Istusin kogu aja tema kõrval, sest mu suurim hirm oli, et nad viivad ta kuskile ära ja ma ei näe teda enam. See oli natuke nagu ellujäämisinstinkt, mõistad? Tundsin, et pean olema tema kõrval ja teda kaitsma."

"Seejärel testiti ka mind ja ma pean ütlema, et seda tehti väga jõhkralt! Käratati: "ava suu!" Ja topiti see pulk kurku. Kogu see atmosfäär oli väga veider," lisas Junge.

Samal ajal kui kolleegi endiselt testiti, hakati Jungelt raha nõudma: "Üks mees muudkui käis ja korrutas: raha-raha-raha! Ütlesin, et meil on kindlustus, aga pidin ikkagi mingi summa enda krediitkaardiga maksma. See polnud väga palju, mõned tuhanded jüaanid."

Pärast mõnda aega kestnud uuringuid teatati esialgne prognoos: kolleeg peab viieks päevaks haiglasse jääma. "Ütlesin, et jään vähemalt esimese öö koos temaga. See polnud nende jaoks mingi probleem. Meid viidi viiendale korrusele, mis oli väga puhas korrus, isegi steriilne. Viis-kuus tulnukat jalutas seal ringi, aga meil tekkis imelik tunne – seal korrusel polnud ühtegi teist patsienti!" jutustas Junge. "Kõndisime mööda neid valgeid koridore, nägime teisi palateid ja igal pool oli tühjus. Natuke oli tunne, nagu oleksime "Star Treki" filmis!"

"Siis jõudsime enda palatisse, ka see oli kliiniliselt puhas! Kuna olime otse töölt tulnud ja oli hiline õhtutund, mõtlesime, et võiksime end pesta ja siis magama heita," jätkas Junge. "Avasime vannitoaukse ja see oli kohutavalt räpane. Seal polnud vetsupaberit, seepi, käterätikuid – mitte midagi. Meile polnud antud ei süüa ega juua. Käisin umbes kolm tundi järjest edasi-tagasi vastuvõtulauas läbirääkimisi pidamas, et nad meile midagigi annaks."

Junge selgitas, et kogu vestlus käis tõlkemasinate vahendusel, aga hiinlastele see väga ei meeldinud, et ta kogu aeg enda palatist väljas käis. "Mõtlesin, et pean meile vähemalt joogivee ja muud eluks vajalikud asjad saama, mu kolleeg oli ju voodis, erinevate masinate küljes, tema ei saanud kuskile minna," lausus Junge. "Aga keegi ei hoolinud. Nad ütlesid, et peavad enda juhi käest küsima. Tõlkemasina vahendusel teatati mulle korduvalt "meie liider ütles, et peate ootama". Tagantjärele on see naljakas, et masin mulle muudkui liidrist rääkis, aga tegelikult oli see olukord segadusttekitav ja vihale ajav, et sul pole võimalik isegi nii lihtsaid asju saada. Alles südaöö paiku saime joogivett, seepi ja vetsupaberit."

Süüa said nad alles hommikul kella kaheksa paiku. Junge nimetas seda spartalikuks hommikusöögiks, mille serveerisid tulnukad. "See oli kilekoti sisse pakendatud, nad panid koti põrandale ja kiirustasid toast välja," naeris Junge. "Seal oli üks keedumuna, natuke sinki, mõned marineeritud köögiviljad, üks köögiviljadega täidetud kukkel, mis oli isegi üsna maitsev. Ja siis mingi supp – see oli nagu vesi, aga see oli kollane, meenutas värvuselt uriini. Seal olid mingid mannaterasid meenutavad tükid sees. Kui päris aus olla, ei olnud see üldse maitsev. Tujutõstmiseks tegin nalja, et see on PCR-testide supp."

Pärast hommikusööki tehti Junge kolleegile veel uuringuid ning seejärel tulid arstid tulemustest rääkima. "Ja siis nad ütlesid, et võime pärastlõunal haiglast lahkuda. Kuigi päev varem oli öeldud, et ta peab viis päeva haiglas olema. Olin veidi segaduses ja mõtlesin: kurat, kas nad tahavad meist lihtsalt lahti saada? Aga samas rõõmustasime, et sealt pääsesime," ütles Junge. "Hiljem viiski kiirabi meid hotelli tagasi. Küsimusi küsimata saime uuesti suletud mulli siseneda. Siis meid enam ei testitud, läksime lihtsalt enda tubadesse."

Kuna haiglast lahkudes sattusid Junge ja tema kolleeg kokku norralasega, kes töötab rahvusvahelises olümpiakomitees just meditsiinivaldkonnas, palusid nad temal uurida, miks neid haiglas niimoodi söögi-joogi ja muude esmatarbevahenditeta hoiti. "Selgus, et põhjus oli väga lihtne – kohalikud kardavad tohutult koroonat ja nad otsustasid, et mida vähem nad meiega suhtlevad või kokku puutuvad, seda väiksem on nakatumisoht," imestas Junge, kelle kolleeg sõitis pärast haiglast väljasaamist edasiseks raviks olümpialt tagasi Norrasse. "Sellepärast hoiti meid kõikidest eemal. Põhimõtteliselt võiks seda diskrimineerimiseks, võib-olla isegi rassismiks nimetada. See on eriti irooniline just selles mõttes, et ebahügieenilised tingimused on haigetele väga ohtlikud, ka nad ise rõhutavad kogu aeg, et nakkusohu vältimiseks tuleb hügieeni hoida ja käsi pesta, aga meile ei antud isegi seepi…"

"See šokeeris mind väga. See oli ebareaalne ja sürreaalne kogemus, mida ma kunagi ei unusta," lisas Junge. "Kuigi töötajad – need tulnukad, kellega kokku puutusime –, olid enamjaolt väga toredad. Aga jah…"

Junge rääkis, et tegi CLO-na enne olümpiale sõitmist ka piisavalt kodutööd, kuid ikka suutis Hiina teda üllatada. "Lugesin erinevaid lugusid inimeste kogemustest koroonaga Hiinas. Need olid ikka tõelised õudusjutud, kuidas inimesed kuskile luku taha pandi ja süüa ei antud. See tunduski siia tulles olevat suurim risk – mõtle, mis siis saab, kui annad positiivse proovi?" arutles Junge. "Olen ka kolleegidelt kuulnud jutte, kuidas nad viidi isolatsioonihotelli ja neil kästi panna selga samasugused valged kaitseriided nagu nendel tulnukatel, pandi luku taha… See kõik on täiesti pöörane, nagu Guantanamo lahe vangilaager."

Junge tõi kogu selle haiglakogemuse juures välja ka tõlkemasinad, ilma milleta poleks olnud võimalik hakkama saada. "Õnneks need masinad töötavad üsna hästi. Aga nendega oli üks lõbus vahejuhtum ka. Hommikul, kui arstid tulid meiega rääkima, siis nad rääkisid enda jutu masinasse ära ja masin teatas inglise keeles: "Homme põletatakse teid ära!" Enne kui naerma hakkasime, vastas mu kolleeg: "Ohhoo, okei, selge!" Hiinlased muidugi naljast aru ei saanud," meenutas Junge naerdes. "Aga tegelikult vahel saavad nad ise ka aru, et midagi läks valesti ja olen täheldanud, et nad ikka naeravad selle kaitsevarustuse varjus. See on isegi nunnu."'

Üheksandat korda olümpiamänge kajastav Junge oli seda meelt, et neid mänge poleks pidanud Hiinas korraldama. "Kindlasti tulnuks need vähemalt edasi lükata. Üks asi on see, et riik on pandeemia tõttu suletud. Kõik pidid maksma palju raha, et siia üldse reisida, lisaks kaasnes sellega kõvasti muud peavalu," mõtiskles Junge. "Lisaks on probleeme internetiturvalisuse ja muu sellisega. Hiina jälgib meid. Muu maailm poleks tohtinud sellega leppida. Tulnuks öelda, et me ei tule olümpiale siia jumalast mahajäetud piirkonda, kaugele tsivilisatsioonist (Junge viitas suusaalade võistluspaigale Zhangjiakoule – toim)."

"Meil on aasta 2022 ja maailm liigub üha edasi, igal olümpial on olnud nähtavad arengud, aga siin oleksime nagu 30 aastat ajas tagasi läinud. Siin pole toimivat infosüsteemi, bussid on külmad, logistika ei toimi," loetles Junge. "Nad teevad meie jaoks elu ebamugavamaks. Ja kui aus olla, siis tundub, et nad teevad seda tahtlikult. Siin pole meeldiv olla välismaalane. Õnneks olümpia vältel mõningad asjad paranesid, aga üldmuljele see kaasa ei aita."

Ka eelmisel n-ö koroonaolümpial Tokyos käinud Junge sõnul pole neid kahte olümpiat võimalik võrreldagi. "Tokyo oli tõesti selle kõrval nagu pidu. Seal oli palju vabatahtlikke, kes olid väga abivalmid ja nad isegi häbenesid pisut, et pidid meid enda riigis sellistes koroonapiirangute tingimustes vastu võtma," meenutas Junge. "Aga Hiinas ei huvita see kedagi. See on kahtlemata kõige hullem olümpia, kus olen käinud. 2014. aasta Sotši oli ka päris halb, aga muudel põhjustel. Kindlasti on see kõige pöörasem olümpiakogemus… ja see pole veel läbi, peame siit veel koju ka pääsema!"