Nagu vahel ikka, jäi minu taksojuht Zhang esialgu suletud ringi viiva värava taga seisma. Ütlesin talle sulaselges eesti keeles, et ta võib vabalt edasi sõita, ma ju jala nagunii ei tohi minna. Ta noogutas ja rääkis pika jutu hiina keeles, tundus selline sõbralik teineteise mõistmine. Sõitsime alasse sisse, üks turvamees lehvitas ja näitas, kuhu minna, teine tegi sama...kuni ühtäkki peatati auto kinni. Mõtlesin, et see on sarnane peatus nagu mägedes – tuleb turvadele enda akrediteeringukaarti lehvitada, et nad saaks aru, et õige värk. Lehvitasin kaarti, meesterahvas noogutas, aga läks tuimalt mööda.

Ja ühtäkki läks lahti nagu stseen kuskilt filmist! Ausõna, piinliku täpsusega toimus ülipõhjalik läbiotsimine kogu autole, välja arvatud sellele osale, kus olin mina. Ma istusin tagaistmel tõenäoliselt kümneid kordi desotud läbipaistva – või noh, pooleldi läbipaistva – eralduskile taga.

Igatahes. Kõigepealt läksid kaks meest auto tagumise otsa juurde, avasid pagasniku ja otsisid selle läbi ning toksisid rattakoopaid. Samal ajal hakkasid kaks turvameest rusikatega läbi koputama kapotti – nad ei avanud seda kordagi, ainult kopsisid rusikatega.

Seejärel sisenesid sünkroonselt liikunud kaks turvatöötajat autosalongi – mees ühelt ja naine teiselt poolt. Taksojuht eskorditi kuskile ära.

Ma ei tea, mis selle kontrolli mõte oli või mida nad otsisid, aga ma jälgisin põnevusega igat nende liigutust. Mul oli küll mask ees nagu kord ja kohus, aga tõenäoliselt maski all oli suu ka ammuli. Mees avas käetoelaeka, seal olid mingid väikesed pakendid, mis tundusid olevat desinfitseerivad lapikesed. Turvamees vaatas need ükshaaval läbi, saateks: "Ooo!" Samal ajal avas turvanaine kindalaeka, vaatas sealt kõik asjad põhjalikult läbi. Siis katsusid nad – endiselt sünkroonselt liikudes – toolid läbi, uudistasid ustetaskutes olnud asju, avasid korraga päikesesirmid ja katsusid kõik läbi… neil päriselt ei jäänud ükski koht läbi vaatamata. Noh, välja arvatud siis see osa, kus olin mina.

Kui kõik oli katsutud ja läbi otsitud, vaatasid nad üksteisele otsa, noogutasid ja sulgesid üheaegselt uksed. Läks veel paar minutit ja siis ilmus taksojuht ka välja.

Seejuures terve selle aja "sõit" muidugi kestis ehk raha jooksis…

Mul tuli selle veidralt põhjaliku läbiotsimisega meelde, kui umbes 15 aastat tagasi kutsuti mind välismaale ühe Eesti sportlase treeningbaasiga tutvuma. Saabudes võttis meid vastu politsei, olles miskipärast veendunud, et koos meiega oli lennukis ka keegi tagaotsitav. Ja seetõttu otsiti meid ja meil kaasas olnud asju vääääga detailselt läbi. Mul näiteks vaadati rahakotist absoluutselt kõik taskud ja nendes olnud kaardid läbi, sportlasele kaasa toodud musta leiva kott avati samuti ja uuriti igat viilu… Ehk siis seekord siin Pekingis läks mul isegi hästi, sain ainult korraks pulsi üles, mõeldes, et nüüd otsitakse ka mind läbi. Mitte et mul midagi keelatut kaasas oleks olnud :)

Aga taksodega on siin ka üldiselt igasuguseid seiklusi. Nii toredaid kui ka "toredaid". Meid tohivad sõidutada ainult ametlikud taksod, mida saab mobiilirakenduse kaudu tellida. Neid saab kindlaks kellaks tellida või siis niimoodi nagu meil Bolti. Kindlaks kellaks olime enne tänast ühe korra tellinud ja see lõppes sellega, et operaator Kaarel, kes taksotellimisega tegeleb, sai õhtu otsa sõnumeid, et meile määratud juht on vahetunud. Aga seda kõige tähtsamat sõnumit ei tulnudki – nimelt selgus hommikul rakendust avades, et meie ettetellitud sõit oli tühistatud, mingit teavitust selle kohta aga ei saadetud…

Zhangjiakous on nendega suurem seiklus, kui nad ei tea päris täpselt, kuhu nemad tulema peavad ja meie ei tea päris täpselt, kuhu nad sõidavad. Aga omavahel suhelda ka ei saa, sest juhid inglise keelt ei oska. Ja noh, meie ei oska hiina keelt. Siis tuleb otsida mõni tubli vabatahtlik, kes saab tulla appi tõlkima. Tihtipeale oleme juba taksos olles kasutanud ise ka Google'i tõlkemootorit, et paluda autojuhil kiirustada. Ühel õhtul Zhangjiakous "ütlesin" taksojuhile, et meil on rongi väljumiseni 15 minutit ja küsisin, kas ta saaks kiirustada. Tegelikult oli see pisike vale, meil oli natuke rohkem aega. Aga elu on õpetanud, et siin on parem varem kohale jõuda. Juht oli hallipäine vanahärra, kes minu "jutu" peale näitas pöialt, ütles "okei!" ja andis gaasi! Väga tore.

Kurb on see, et siin tuleb iga päev endiselt mingeid absurdsusi ette. Mille peale ei oska ise tullagi. Aga samas ei jaksa enam imestada ka. Ja tegelikult on nüüd kõik tore, sest Kelly Sildaru tõi täna Eestile medali ja nüüd istun uisuhallis ja saan naiste üksiksõitu nautida!