Meil on kohustus iga päev testimas käia. Meie hotelli testimispunkt avatakse juba kell kuus hommikul ja suletakse kell 23. Mulle tundub, et meil on kaks erinevat naisterahvast, kes siin kordamööda neid proove võtavad, aga samas ega ma kindel ei saa olla, nad on ju pealaest jalatallani nendes kaitseülikondades. Hellitavalt kutsume neid muumideks.

Igatahes, üks meie testija on äratuntavalt jõhkram kui teine. Tema on see, kes suutis mind oksendama panna. Aga nad mõlemad – eeldusel, et neid ikka on kaks – on üsna nõudlikud ega rahuldu kerge surkimisega, nad ikka tahavad seda pulka võimalikult sügavale kurku torgata.

Olen kirjutanud ka, et meie hotelli testimispunkt asub n-ö tööruumi tagumises otsas. Tööruum tähendab seda, et tavaaegadel on see vist kohvik või hommikusöögisaal, aga praegu on see selline suur saal, kuhu on hajusalt mõned lauad pandud ja kus on olümpiawifi ehk siis koht, kus saab piiranguteta internetti kasutades tööd teha.

Mina olen võimalust seal töötada ikka kasutanud, aga seal peab istuma klapid peas. Miks? Sest no päriselt, neid öökimisi ei ole võimalik taluda! Ma tean, et paljud arvavad, et ma liialdan ja mõtlevad, mis seal ikka hullu. Aga ausõna, need on suured ja tugevad täiskasvanud mehed, kes seal peaaegu oksendamiseni öögivad või siis pisarsilmil selle jõhkardi juurest ära tulevad.

Kui ma sellest kirjutasin, et oksendasin testimisel, sain ka soovitusi, kuidas okserefleksi vähendada. No ma proovisin erinevaid meetodeid, aga väga ei aidanud. Võib-olla natuke läks lihtsamaks, aga selle jõhkrama naisega oli endiselt väga-väga rõve see testimine.

Mina arvasin, et niimoodi nad siin neid teste teevadki. Ega saanud aru, kuidas said teised rääkida, et see on väga normaalne testimisviis ja pole midagi hullu. Aga siis õnnestus mul tänu headele Norra sõpradele paaril ööl unetunde võita ja mägedes Zhangjiakous ööbida ning seal end testida. Seal oli mul testimispunkt täpselt üle koridori ja ma kuulsin hommikuti alates kuuest seda, kuidas akrediteeringukaarte piiksutati, aga öökimist mitte kordagi. Ise ei julgenud ma sinna testima minna, sest ametlikult polnud see ju minu hotell…

Käisin hoopis Zhangjiakou pressikeskuse testimispunktis. Esimene kord oli täiesti okei, ainult hästi kergelt ajas öökima. Teisel päeval samamoodi. Kolmandal päeval võinuksin ka enda Pekingi hotellis testida, aga ma ei tahtnud… käisin jälle Zhangjiakous ja enam ei ajanud isegi öökima!

Täna kaalusin jälle, kas peaks ikkagi meie hotelli testijatele veel ühe võimaluse andma. Aga lõin araks! Istusin seal saalis ja tegin tööd ja minu meelest need öökimised olid hullemad kui kunagi varem. No üldse ei tõmmanud mind sinna!

Käisin siis hoopis Pekingis asuvas peapressikeskuses. Seal on testimispunkt õues ehitussoojakutes, kõik nagu konveieril – tütarlaps teeb akna lahti, piiksutab su akrediteeringu ära, palub suu avada ja pistab pulga kurku. Jälle täiesti normaalne test, võib-olla hääästi natuke ajas öökima.

Ehk siis – võib-olla mu hinnang on liiga karm, aga ülejäänud kogemustega võrreldes jään ikkagi selle arvamuse juurde.

Jäänud on veel kuus testipäeva, kahjuks mul vist iga päev ei õnnestu hotellis testimisest kõrvale hiilida…