Mul oli tänaseks hommikuks lepitud kokku kohtumine Yanqingi olümpiakülas. Sinna saamine on lihtne: hotellist buss pressikeskusesse ja pressikeskusest buss raudteejaama – või siis ajakulu vähendamiseks asendada see teekond taksoga –, seejärel veidi alla pooletunnine rongisõit Yanqingi, siis pooletunnine bussisõit esimesse vahepeatusesse, sealt pooletunnine bussisõit teise peatusesse ja siis…. kuhu ma minema pean?

Buss peatus, kõik läksid maha. Mulle oli öeldud, et pean kaks peatust sõitma, aga see oli alles esimene. Hakkasin kõhklema – miks kõik ülejäänud siis maha läksid? Proovisin bussijuhi käest uurida. Rääkisime kumbki omas keeles läbi eralduskile, võtsin ka Google'i tõlke appi, tema proovis kehakeelega… aga ei saanud tema aru, mida mina tahan ega mina, mida tema räägib. Pärast mõningast pingutust õnnestus tal signaalitamisega paar vabatahtlikku bussi juurde meelitada.

Kõigepealt rääkisid need vabatahtlikud ka minuga hiina keeles. Lõpuks õnnestus siiski selgeks teha, kuhu ma soovin minna ja et tahtsin teada, kus peatuses ma üldse olen. Vaatasime koos kaarte ja bussigraafikuid, kuni lõpuks nad ütlesid, et meie taga mäe otsas olev maja ongi olümpiaküla! "Mine siit trepist üles ja siis oledki kohal, jaa, siis oledki kohal!" julgustas hiinlanna.

Jõudsin juba mõelda, et see oli küll lihtne! Aga siis jõudsin trepist üles ja… sportlastele mõeldud gondlid, sportlastele mõeldud sissepääsud. Polnud ühtegi silti, mis oleks juhatanud, kuidas saab olümpiakülla. Aga leidsin kolm väga hästi inglise keelt rääkinud hiinlannat, kes kutsusid mu endaga kaasas. Nad juhatasid parasjagu veel üht meest ja ütlesid, et kõnniksin nende järel. Vahepeal isegi üks tüdrukutest küsis, kuhu ma täpsemalt minna tahan ja ma vastasin, et sinna, kuhu meedia tohib.

Siis tuli turvakontroll, kust läbides välkusid ekraanil ka meie akrediteeringukaardi pildid. Mina olin viimane, pilt tuli ekraanile ja läks punaseks. Selge, olengi täiesti vales kohas! Aga… keegi ei peatanud mind, turvamees hoopis lehvitas rõõmsalt ja hüüdis "Hello!!" Läksin siis enesekindlalt edasi!

Ja jõudsin dopingukontrolli… üha rohkem sai selgeks, et olen ikka väga vales kohas. Aga kuna mul olid "giidid" kaasas, ei näinud ma ka põhjust muretsemiseks. Juhuslikult sattusin kokku inimesega, keda intervjueerima olin läinud, seetõttu tänasin viisakalt "enda" vabatahtlikke. Intervjuuks kohta otsides pakkusin välja pressikeskuse – mõeldes ise, et siis jõuan vähemalt lõpuks kohta, kus olla tohin.

Kuna vabatahtlikud olid mulle suuna kätte näidanud, teadsin, kuhu minna. Aga sinna sisenedes olid neiud äärmiselt hämmingus, kuidas ma sain seal olla ja veel enda akrediteeringuga – selleks, et jõuda sinna, kus sel hetkel olin, pidanuksin enda kaardi vahetama ajutise pääsukaardi vastu, nagu kõikides olümpiakülades. See oli viimane kinnitus sellele, et olin kogemata pättust teinud ja täiesti vales kohas ringi liikunud.

Õnneks olid neiud väga toredad ja juhatasid mu tagasi sinna, kust ma tegelikult pidanuksin sisenema ja sain kaardivahetuse tagantjärele ära teha. Minu edasine käekäik neile enam eriti korda ei läinud, sest pärast intervjuud uudistasime veel natuke seal olümpiakülas ringi ja alles tagasi minnes avastasin, et olime sisenenud kohast, kus olid igal pool sildid, mis keelasid meedial sisenemise. Aga see ikka toimib, kui enesekindlalt liikuda, justkui teaksid kindlalt, et oled õiges kohas ja tead, kuhu lähed. Siis ei tule keegi takistama. Või noh, võib-olla siis tuleks, kui prooviks enesekindla sammuga mullist välja astuda…