Tulin täna piisava varuga Pekingist mägedesse Zhangjiakousse ja mõtlesin, et annan sellele bussiliiklusele veel ühe võimaluse. Laskesuusatamise, murdmaasuusatamise ja suusahüpete võistluspaigad on Zhangjiakous omaette suletud rakukeses, kus buss sõidab ringliinil. Aga peatusi pole mitte kolm, nagu arvata võiks, vaid hoopis 18. Jah, 18! Sest mingil põhjusel on korraldajad otsustanud, et sel korral on ühine transport nii meediale kui ametnikele. Pole sellist asja kunagi ühelgi võistlusel kohanud, tavaliselt ikka pigem pingutatakse, et meedia ja ametnikud kokku ei puutuks. Aga siin, koroonaolümpial, on otsustatud meid kokku panna. Ja osade peatuste vahe on ilma liialdamata alla 100 meetri.

Ühel õhtul läksime laskesuusatamise juurest bussile, plaaniga sõita kaks peatust, vahetada bussi ja sõita raudteejaama. Ei tulnud jälle välja. Sõitsime selle rakukese sees hoopis peaaegu kõik ülejäänud peatused läbi, enne kui jõudsime lõpp-peatuseni, mis asub rakukesest väljas. Õnneks jõudsime napilt rongini. Oleme isekeskis nalja teinud, et need seiklused transpordiga ja pidevad napikad – kas jõuame rongile või ei jõua? – hoiavad vähemalt erksana.

Aga tagasi tänase juurde. Anu Säärits ja operaator Kaarel Tooming siirdusid rongijaamast taksoga murdmaasuusatamise võistluspaika, ma ütlesin, et jään bussi ootama. Ühelt poolt seetõttu, et mul oli võistluseni nii palju aega. Aga teisalt ka seetõttu, et tahtsin tõesti näha, kas vahepeal on midagi paremaks läinud või peaksin jälle bussiga tund-paar seiklema.

Juba algus oli ilus – pidin raudteejaamas bussi ootama ainult umbes viis minutit, rohkem küll mitte. Siis umbes kümme minutit bussisõitu ja korraks väike segadus. Eelmisel korral viis see sama buss vahepeatusesse, kust oli võimalik ülejäänud bussidega edasi liikuda. Nüüd jõudsin kuskile hoopis teise kohta ja vabatahtlikud ütlesid, et sealt enam edasi buss ei lähe. Segadus. Aga kui ütlesin, et tahan minna laskesuusatamisesse, selgusin, et olen siiski üsna õiges kohas, vaja vaid turvakontroll läbida. See oli siis täna juba kolmas – hotellis, raudteejaamas ja nüüd selles bussipeatuses.

Aga pärast turvakontrolli tuli rõõmusõnum! Küsisin, millisest peatusest peaksin selle ringliini peale minema, et kõige kiiremini laskesuusatamisesse jõuaksin. Noormees näitas, mõtles hetke ja siis lisas: "Aga kui tahate, võite jalutada ka! Mööda seda teed! Ja siis laskesuusastaadion jääb vasakut kätt."

Tegelikult esimesel võistluspäeval jalutasime kolleegidega suusahüpetest laskesuusatamisesse, aga siis see päris lubatud tegevusena ei tundunud, sest iga nurga peal seisvad politseinikud vaatasid meid ikka üsna pika pilguga, aga keegi midagi õnneks ei öelnud. Muide, näiteks iluuisutamises on võistlus- ja treeninghall kõrvuti ühel ja samal suletud alal, aga seal kahe halli vahel jala liigelda ei tohi, peab kasutama transporti. Ehk siis väga seda jalutamist siin ei soosita…

Aga nüüd mul oli luba olemas! Mul lubati jalutada! Olles siin nüüd 11 päeva olnud suletud mullis, kus liigelda saab ainult lubatud transpordiga võistluspaikade ja hotelli vahel, oli see ikka suurepärane uudis! Ja arvestades, et ilmaennustuse kohaselt on täna viimane soe ja päikesepaisteline ilm – soe on muidugi suhteline mõiste, Pekingis oli 9 kraadi, Zhangjiakous on aga 3 kraadi –, oli see veel toredam!

Ma ikka nautisin seda jalutuskäiku täiel rinnal, suu kõrvuni (maski taga)! Millegipärast teised ajakirjanikud seda jalutamise võimalust vähemalt sel hetkel ei kasutanud, teel kohtasin vaid politseinikke, turvamehi, koristajaid ja vabatahtlikke. Ega see muidugi maailma kõige ilusam jalutuskäik ei olnud, teekond kulges sõidutee ääres, kahel pool tarad, kus peal suured kirjad, et nendest aedikutest edasi ei tohi astuda.

Aga endiselt… väga tore oli kas või korraks jalutada! Nii et palju õnne, Tarmo, see 15-minutiline jalutuskäik oli sinu sünnipäeva tähistamiseks!