Mõned ehk mäletavad, et minu jõudmine eelmisesse suveolümpialinna Tokyosse oli üsna… elamusterohke. Mille tõttu tehti nüüd enne Pekingit minu kulul ka parajalt nalja – ei tea, kauaks mind sel korral kinni peetakse, äkki pean karatiini jääma ja kõik muud seesugused jutud.

Tokyo eel oli erinevate dokumentide ja mobiilirakendustega parajalt peavalu ja segadust. Pekingi eel oli samuti peavalu, aga ei mingit segadust. Kõik oli täpselt – ja rangelt – määratletud, mida ja kuidas peab täitma, millised erinevad QR koodid tuleb saada, et üldse lennukile ja seejärel ka riiki pääseda. Seetõttu ma isegi ei muretsenud, et mind võiks tabada sarnane saatus nagu mõned kuud tagasi Jaapanisse sisenedes.

Ja tegelikult tuleb hiinlastele au anda. Pisut unisena hommikul maandudes tekitas pisut segadust, kui hunnik pealaest jalatallani kaitseriietusse mässitud mehi ja naisi karjus korraldusi: "Liigu edasi! Seisa! Ükshaaval! Seisa! Liigu edasi!"  Aga tegelikult kulges kõik väga ladusalt, saime veel ühe QR koodi, mis meile võluväel uksi avas ja see kõik toimus mõneti isegi hämmastava kiirusega.

Kõige hullem koht oli testimispunkt. Meid oli eelnevalt hoiatatud, et lennujaama testijad torkavad pulga ikka väga sügavale. Aga selliseks asjaks vist ei ole võimalik valmis olla, ükskõik, palju hoiatatakse. Proovi võeti nii ninast kui kurgust.

Testija naisterahvas: Öelge aa!

Mina: Aa… (hakkan läkastama)

Tema: Jaa! (pulka edasi surudes) Öelge veel aa!

Mina: Aa… (veel hullemini läkastades)

Tema: Öelge AAA!!

Silmad kiskusid ebamugavustundest märjaks. Mõistsin ka seda meest, kes loetud minutid varem üle terve ruumi väga valjult öökis ja läkastas. Ikka äärmiselt ebamugav tunne. Aga siis ootas ees veel ninatest. Neid olen ma nii palju juba teinud, et absoluutselt ei tundnud hirmu.

Testija: Lükake pea tahapoole… tahapoole… veel tahapoole.

Kuuletusin, kergelt hakkas juba ka ärevus tekkima. Ja siis ta surus selle pulga mulle ninna, keerutas ja surus üha sügavamale ja sügavamale. Mul juba pisarad voolasid mööda nägu, aga naisterahvas naeratas, lükkas pulka veel sügavamale ja ütles: "Jaa!!"

Ausõna, kui koroonapandeemia alguses räägiti Eestis, et osad testijad lükkavad pulka ajju… see kõik oli lapsemäng selle kõrval, mida siin kogesime. Kui natuke sündmustest ette rutata, siis õnneks selle äärmiselt ebamugava kogemuse tulemus oli kogu meie tiimi jaoks negatiivne!

Kahjuks saatis nende ridade kirjutamist ka öökimine, sest hotellis on meie tööruumi kõrval ka testimispunkt. Kus me peame iga päev hakkama kurgutesti tegemas käima…

Igatahes, tagasi lennujaama juurde. Pärast testimist tuli läbida veel passikontroll, siis natuke aega oodata ja seejärel oli võimalus lennuki kõrvale laotud ridadest enda pagas üle otsida! Skafandrites hiinlaste valvsa pilgu all, muidugi.

Tokyos kulus minul lennujaamas kümme tundi, aga Pekingis pääsesime kahe tunniga minema. Selles suhtes on vähemalt olümpia algus olnud kordades ilusam!

Hotelli saabumine oli ka tegelikult omaette elamus. Hotell ise on 19-korruseline torn, aga kuna olümpia toimub suletud mullis, on hotell piiratud taradega, busside jaoks avatakse värav, mis on suletud raudtalade, kettide ja tabalukkudega! Ja tänaval valvab tara ääres mitu politseinikku. Mis tähendab, et siin ei saa kellelgi isegi mõtet tekkida, et võiks sellest mullist välja astuda.

Olümpia ametlik avamine on reedel, aga suurem osa Eesti sportlastest on ka juba Hiinasse jõudnud ja homme on neist esimestega pressikohtumised. Püsige ERR-i lainel!