Olime juba kuulnud jutte, et Narita lennujaamas, kuhu pidime saabuma, võib igasuguste kontrollide peale päris mitu tundi kuluda. Eks olime selleks ka mingis mõttes valmis, aga mitte sellisel kujul, et mina üksi pean seal kümme tundi veetma…

Alustan otsast ehk siinkohal maandumisest. Selja taga 11-tunnine lend, kus unetunde just väga palju ei õnnestunud kirja saada, maandusime kohaliku aja järgi kell 9 hommikul. Esimese asjana teatati, et olümpiaga seotud isikud saavad lennukist välja viimastena. Okei, võib isegi mõista – nad ju tahavad meid tavainimestest eraldada.

Saime lennukist välja kell 10. Seejärel seisime tükk aega sabas, et pääseda koridori, kus olid [osaliselt] nummerdatud toolid, kus pidime istet võtma ja ootama. Selle aja jooksul lugesid kolm erinevat inimest meid vähemalt üheksa korda üle, üks tegi seda koguni viis korda järjest. Kui järg meieni jõudis, selgus, et nad soovisid üle kontrollida dokumente, mis meil pidid kaasas olema. Kogu ERR-i tiimi – lisaks minule on Tokyos veel Anu Säärits, Kristjan Svirgsden ja Maxim Tuul – paberid said heakskiidu. Kell oli 11.44, kui saime koridori etteotsa ja pääsesime pehmetele toolidele istuma. Aga sealt edasi läks minu jaoks kõik allamäge.

Pean natuke selgitama taustsüsteemi. Osaliselt tegin seda ka eelmisel nädalal Vikerraadio "Huvitaja" saates, kus kirjeldasin olümpiaga seotud reegleid ja asjaajamisi. Aga lühidalt veel kord: koroonaviiruse tõttu on Tokyo olümpial võrdlemisi karmid reeglid, vähemalt paberil. Täita tuli palju Exceli tabeleid, teha endale kontosid eri platvormidele – neist tähtsaim on ICON – ning tõmbama rakendusi, millest kõige olulisem on OCHA. Lisaks pidi neli nädalat enne äralendu esitama oma tegevusplaani esimeseks 14 päevaks ning selle selgitus oli lihtne – sel moel pääseb rangest karantiinist, liikumine on lihtsalt pisut piiratud ja tohib käia vaid lubatud kohtades.

Selleks, et töötaks rakendus OCHA, kust saab riiki sisenemiseks vajaliku QR-koodi, on vajalik, et Jaapani valitsus oleks plaani heaks kiitnud. Sellega jäid aga jaapanlased hätta – alguses öeldi, et pole hullu, kui neli päeva enne äralendu pole seda veel tehtud, järgnes juba 72 tunni jutt, sealt edasi 24 tunni ja lõpuks kirjutati, et korraldajatel on valitsusega kokkulepe, et riiki lubatakse ka need, kel jõudmise ajaks pole endiselt tegevusplaani ära kinnitatud. Selleks oli vaja lihtsalt ühest teisest kohast QR-koodi ja võtta kaasa jaapanikeelne kirjalik vanne, kus sisuliselt kirjas kõik keelud ja reeglid.

Meist kellegi tegevusplaani polnud äralennu ajaks kinnitatud. Ka Tokyosse jõudes kontrollisime kohe, kas kinnitus on saabunud, aga kahjuks polnud. Kuna me aga teadsime näiteid inimestest, kes olid probleemideta pääsenud riiki samade dokumentidega, mis meil olid kõigil olemas, polnud ka põhjust muretseda.

Aga tagasi selle järjekorra juurde, kuhu me 11.44 jõudsime. Pehmetel toolidel kaua istuda ei saanud, peagi pidime haneritta võtma. Järjekorras tuli meie juurde naisterahvas, kes tahtis ka dokumente näha. Ja kirjutas meile punase markeriga terviselehele "NO-OCHA". Kui mina ja Anu lõpuks registreerimislauani jõudsime, läksid noormehed seda kirjet nähes väga ähmi täis ja meid suunati veidi eemal asuva teise lauani. Ja siis hakkas juhtuma.

Seal taheti esmalt näha meie QR-koode, rõõmustati, et kõik olemas, aga siis piiksutati ka meie akrediteeringuid. Ja üks jaapanlane veel helistas kuskile ja luges toredalt meie nimesid ette. Tulemus – Anul kõik korras, minu peale raputati pead. Kell oli siis 12.

Kõigepealt tundus, et see on mingi ajutine jama ja varsti saame edasi liikuda, aga tegelikkuses jäin mina sinna neljaks ja pooleks tunniks. Sisuliselt ei suudetud mulle kogu selle aja jooksul selgitada, miks ma seal istun. Alguses öeldi, et neil on vaja minu identiteet kinnitada. Ja samas rõhutati pidevalt, et mingeid probleeme pole, midagi ei ole valesti. Ikkagi see identiteet. Ise mõtlesin, kas probleemi tekitavad täpitähed – kuskil on Värv ja kuskil Vaerv. "Ei, midagi pole valesti, kõik on hästi," kinnitas üks kahest neiust, kes seal natukenegi inglise keelt oskas.

Lootusetuse tunne tekkis, kui aus olla. Minutid ja tunnid kulusid, aga ma ei teadnud endiselt mitte midagi ja ma ei saanud mitte kuskile. Uurisin, kas saaksin äkki selle ootamise ajal koroonatestil ära käia, et saaks kaks ootamist ühendada, aga ei lubatud. "See käib sammhaaval," selgitati mulle.

Lõpuks need inglise keele valdajad kadusid ja jäi üks meesterahvas ning viis naist, keegi ei osanud öelda muud kui "sorry!" Mida rohkem läks aeg edasi, seda haletsevamalt nad mind kõik vaatasid. Vahepeal see meesterahvas, kes paistis olevat "probleemirakukese" boss, helistas ise kuskile ja ajas samal ajal minu akrediteeringukaardil näpuga järge, vahepeal helistati talle ja ta uuris samal ajal minu kaarti. Ehk tundus, et jutt käis minust, aga minuga keegi infot ei jaganud. Käisin muudkui ise peale, et nad iga kõne järel ütleksid, mis toimub.

Kuna me üksteisest aru ei saanud, võttis see meesterahvas lõpuks pisikese tõlkemasina, rääkis sinna pika jutu ning lasi siis masinal mulle malbelt teatada, et Jaapani valitsus ei kinnitanud minu dokumente ja pean jääma 14-päevasesse karantiini. Esimese hooga tahaks ju protestida. Tulin olümpiale ja veedan 14 päeva hotellis ehk saan osa vaid paarist viimasest võistluspäevast? Mõeldamatu! "Teiega võtab lähiajal ühendust vastutav isik," ütles masintõlge lõpetuseks.

Kell oli siis umbes veerand neli. Kui olin veel tund aega oodanud, võtsin Google Translate'i appi ja proovisin ise "jaapani keeles suhelda". Nende masintõlge vastas sel korral juba natuke humoorikamalt – või võib-olla oli asi minu üleväsimuses. "Usun, et valitsus kinnitab teie tegevusplaani kohe ära, kui olete söönud," tõlkis masin.

"Suurepärane, viimasest söögikorrast on möödas juba üheksa tundi. Oleks võinud varem öelda, et piisab mul vaid süüa ja pääsengi siit minema," tegin mõtteis enda üle nalja.

Tegelikult see lahendus muidugi nii lihtne ei olnud. Pidin veel ootama. Kuni lõpuks helises see telefon, kuhu kõik olulised kõned tulid – selline must, klapi ja nuppudega mobiiltelefon. Toru ulatati mulle. Keegi meesterahvas, ilmselt siis see vastutav isik, kinnitas varem masintõlkelt kuuldud lauset – mulle on määratud 14-päevane karantiin. Aga lõpuks ometi, pärast nelja ja poolt tundi oli mul keegi, kelle käest ma sain küsimusi küsida ja kes mulle ka vastas! Tõsi, sellest iganenud telefonist kostus tema jutt kohati niimoodi, nagu see tuleks kuskilt maa alt ja seetõttu oli ka tema inglise keelest vahepeal väga raske aru saada. Aga see oli vähemalt midagigi!

Milles siis oli probleem? Mees ütles, et nad ei leidnud minu tegevusplaani üles ja sellepärast ei luba Jaapani valitsus mul ilma kahenädalase karantiinita riiki siseneda. "Aga me saame seda vähendada," lubas ta. Valgusekiir!

Meenutame, et maandumisest oli selleks hetkeks möödas üle seitsme tunni, olin olnud üle üheksa tunni söömata, istunud neli ja pool tundi teadmatuses… ehk lühidalt – ma olin täiesti väsinud. Lugesin talle rahulikult ette kuupäevad, millal ma enda tegevusplaani eri meiliaadressidele saatsin, millal sain selle üles laadida ICON-isse, mis algul ei töötanud ning millise tihedusega saatsin erinevatele inimestele päringuid, uurides, kas nad on mu tegevusplaani kätte saanud ja kas sellega oli kõik korras. Aga keegi ei vastanud ühelegi mu päringule.

Teiselt poolt toru kostus mõnda aega vaikus. "Aa… okei," ütles ta lõpuks. "Igatahes, te ei saa muidu Jaapanisse siseneda, kui te ei nõustu 14-päevase karantiiniga."

"Mis ma selleks tegema pean?"

"Peate nõustuma karantiiniga, andma negatiivse testi, sõitma hotelli ja seal ootama."

"Ja mis siis saab?"

"Siis me anname teile teada, kui palju karantiiniaega vähendati. Usun, et saate hiljemalt reedel tööd alustada."

"Meil on neljapäeval eestlaste pressikonverentsid ja reede hommikul juba võistlused…"

"Aga mis päev täna on?"

"Teisipäev."

"Okei. Ilmselt homme te veel välja ei saa, aga äkki neljapäeval õnnestub."

See on äärmiselt kontsentreeritud dialoog sellest vestlusest. Tegelikult kestis see kõne ligi 20 minutit ja ma ei saanud vahepeal kehva heli ja tema inglise keele tõttu absoluutselt aru, mida ma tegema pean.

Pärast järjekordset pikka selgitust, millest pool jäi mulle arusaamatuks, küsis ta: "Kas see kõlab arusaadavalt?"

"Kui päris aus olla, siis ei, aga ma olen kõigega nõus. Peamine, et lõpuks siit lennujaamast pääsen," vastasin löödult.

Ta naeris. Aga siis kinnitas veel kord, et see 14-päevane karantiin on minu jaoks tegelikult formaalsus, ta mõistab, et tulin siia tööd tegema ega saa hotellis istuda. Ja lubas, et pääsen lähipäevil vabadusse. Noh, küll liikumispiirangutega, nagu kõik ajakirjanikud.

Andsin toru tagasi bossile, kes pärast kõne lõpetamist tuli minu juurde paari paberilehe ja mu akrediteeringukaardiga, mis oli kõik need tunnid nende laual lebanud. Karantiiniga nõustumine tähendas reaalsuses seda, et mulle anti jaapanikeelne paber, kus on punaselt inglise keeles kirjutatud "14-päevaseks karantiiniks". Pidin selle viima järgmise laua juurde, kus sellele pandi tempel peale. Kõik. Ma ei pidanud isegi kuskile alla kirjutama.

Lahkusin sealt nurgast, kus veetsin neli ja pool tundi, niimoodi, et see meesterahvas ja need viis naist kõndisid mul mõned meetrid veel sabas, kõik korrutasid "sorry! sorry!" ja naised patsutasid õlale. Natuke oli tunne, nagu oleksin kuskilt luku tagant pääsenud :)

Aga tegelikult ei olnud ju see ka veel kõik. Mind "anti üle" noormehele, kes mu kõikidest järgmistest punktidest läbi juhatas. Esmalt veel paberimajandust, siis süljetest. Selleks anti pisike silinder, kus oli lehter peal, ja näidati, kui palju tuleb silindrisse sülge koguda, et saaks testi teha. Lisaks söömisele polnud ma ka väga juua saanud, aga ilmselt olin lennujaamast pääsemise üle nii elevil, igatahes sain selle soovitud koguse kiiresti täis ja proovi vastu võtnud naine oli väga elevil. "Ooo, very good!" ütles ta mu proovi vaadates.

Siis läks veel natuke üle tunni, mille käigus pidin veel mõne punkti läbi käima ja uuesti kõiki pabereid näitama ning lõpuks sain oma testivastuse – negatiivne. Jõudsin juba mõelda, et tõeline jackpot oleks ikka see, kui annaksin positiivse proovi.

Kui sealt korruselt lahkusin, jäi minust maha vaid kolm töötajat, ühtegi teist hingelist seal polnud. Alumisel korrusel ootas mu kohver üksinda nukralt pagasilindi kõrval. Veel kolmes kohas kõikide paberite ettenäitamine ja siis olingi vaba!  

Transporti oodates tutvusin fotograafiga USA-st. "Said lõpuks välja?" uuris ta. "Mul läks vist sinuga võrreldes märksa paremini."

Selgus, et ta oli minuga samas nurgas aega veetnud, aga see oli siis, kui ma ei jaksanud enam uutele tulijatele tähelepanu pöörata, sest nagunii said kõik enne mind minema.

Lisaks minule ja Geoffile ootasid transporti linna veel kaks hiinlast, kõik ülejäänud ajakirjanikud olid ammu lahkunud. Kui meie buss lennujaamast välja keeras, oli kell 18.56 ehk mul jäi kümnest tunnist lennujaamas puudu neli minutit.

Üleväsinud, söömata ja vaimselt kurnatud, aga vähemalt sain välja. Ja kaasvõitlejaga koos linna sõitmine ja jutustamine aitas vahepeal tekkinud kergest mõõnast üle, tund aega hiljem meedia transpordikeskusesse jõudes oli tuju juba oluliselt parem. "Aitäh, et mu tuju tõstsid," tänasin lahkudes enda uut sõpra. "Sulle täpselt samad sõnad, näeme!" vastas Geoff, kes lubas nädalavahetusel tennist pildistades ka Anett Kontaveiti pildile püüda.

Hotelli jõudsin lõpuks peaaegu 12 tundi pärast maandumist. 14 tundi pärast viimast sööki. Ei olnud just parim algus minu olümpiale. Aga praegu neid ridu kirjutades – kui kell on 9.30 hommikul – olen teadmises, et ma ei pea siin toas 14 päeva istuma ja tänu EOK sekkumisele on mul lootus juba õhtuks karantiinist pääseda.