Venelased OM-hõbedani viinud Vesik: mul on nendega veel midagi saavutada

Foto: ERR

Venemaa rannavõrkpalliduo Vjatšeslav Krasilnikov - Oleg Stojanovski Tokyo olümpiamängudel hõbedani juhendanud Rivo Vesik käis oma kogemustest rääkimas ETV saates "Ringvaade".

Mängijana esindas Vesik Eestit koos Kristjan Kaisiga Pekingi olümpial, samuti saadi MM-il viies ja EM-il neljas koht. Kuidas Vesik pärast sportlaskarjääri lõppu Vene koondiseni jõudis?

"Eks seal oli natuke juhust ja natuke selliseid asju, mille peale lapsepõlves ei mõtle," sõnas Vesik. "Üks suur pluss oli, et räägin vene keelt. Teiseks läksin pärast Pekingi OM-i Taisse, et järgmiseks hooajaks treenida. Otsisin: keegi peab ju võrkpalli mängima! Tänu ühistele tuttavatele leidsin Vene seltskonna, läksin nendega mängima, tuli välja, et on toredad inimesed ja sealt ta edasi rullus. Kolm aastat hiljem ütles Vladimir [Oleg Stojanovski isa], et mul on poiss, äkki hakkad talle trenne andma. Sealt kasvas välja koostöö ja nii jõudsin koondise juurde."

"Süsteemi sain lõpuks sisse tänu sellele, et Stojanovski isa viis mind kokku Olegi selle hetke paarilise isaga, kes oli sel hetkel tööl Venemaa võrkpalliföderatsiooni juhatuses. Tema vaatas mu kõigepealt üle, kas sobin üldse poiste treeneriks. Kolm aastat jälgiti, kas sobin Vene koondise treeneriks. Mingi hetk tuli pakkumine. Eks ta läbi süsteemi käib," tõdes Vesik.

Endise mängija sõnul on suurriigi ootused paratamatult kõrged. "Alaliidu panus on suur, nõudmised on suured. Surve on mõistlik. Nad nõuavad palju," kinnitas Vesik.

Tokyosse tal Krasilnikovi ja Stojanovskiga siiski sõita ei õnnestunud, sest dopinguskandaali tõttu tuli koha peal olnud taustajõudude arvu kärpida. "Seal ei ole need mehed ega ka võrkpalliföderatsioon süüdi. Seal on teised teemad, mis algasid juba taliolümpialt," sõnas Vesik.

Tokyo OM-finaalis jäi Vene paar 0:2 alla Norra duole Anders Mol - Christian Sörum. "Olümpiahõbe saada on väga valus kogemus. Väga rõõmus, aga samas väga valus. Maksimum on nii lähedal ja siis sa seda ei saa. Pärast finaali kõik kirjutasid, õnnitlesid, aga mul oli null emotsiooni. Läksin magama. Iseendale on medal kaela saada kindlasti hea, aga töö, mida selle medali jaoks tehtud, oli väga suur. Praegu olen õnnelik, sellel hetkel olin kurb," meenutas Vesik.

"Oleks ma hoki- või jalgpallitreener, siis mind kantaks ilmselt kätel. Rannavõrkpall ei ole Venemaal nii suur ala, et see juhtuks. Aga föderatsiooni president ja suured pealikud loomulikult tänasid, tervitasid ja nii edasi."

Kui pärast hõbedast finaali oli Vesiku tulevik mõnda aega lahtine, pikendas ta novembri alguses lõpuks Venemaa võrkpalliföderatsiooniga lepingut. "Mul oli pakkumisi nii Austriast, Poolast kui ka teistest huvitavatest riikidest. Vene poistega on mul aga midagi tegemata ja ma tunnen enda sees, et ma ei tahaks uut sammu astuda. Tahaksin Eestisse tagasi tulla ja siin korralikult rannavõrkpalli arendama hakata, aga tunnen, et mul on Vene poistega veel midagi teha. Hõbedast kullani on väga-väga pikk ja suur samm. Kõik algab nullist peale," sõnas Vesik.

Toimetaja: Anders Nõmm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: