Seadsite enne Ungaris toimunud kuue päeva jooksu starti endale mitu eesmärki. Millised neist täitsite?

Kõige suurem eesmärk, mis võis olla ka utoopiline, oli 600 kilomeetri läbimine, selle järel oli Eesti rekordi (537 km) ületamine ja siis veel hulk väiksemaid eesmärke, mida ma jooksu alguses ei teadnudki. Kõige olulisem oli see, et ma tahtsin kindlasti olla kuuenda päeva lõpus rajal ehk olla enam-vähem terve ja jätta endast rajale maha kõik, mis tervise piires on võimalik, et mul ei oleks pärast mitte midagi kahetseda. Et ma ei saaks öelda, et kui oleks olnud midagi teisiti, siis ma oleksin saavutanud enamat. Selle eesmärgi ma täitsin ja ma arvan, et see on esimese katse jaoks kõige olulisem.

Mille taha jäi Kadri Pooritsa 2000. aastal püstitatud Eesti rekordi 537,520 km ületamine?

Olen endiselt veendunud, et Eesti rekord on minule ületatav, see jäi vähese kogemuse taha. Just selles, kuidas ennast säästvalt joosta. Sest lihast oli, võhma oli ning mul oli veel eelviimasel päeval tunne, et rekordi tegemine on võimalik, sest ma nägin Ungaris, milleks inimesed on võimelised ja milleks mina olen võimeline. Segas luuümbrise põletik, mis tuli kogenematusest. Aga see oli hea õppetund ja nüüd ma tean, mida tulevikus teha, et sellisest vigastusest hoiduda.

Millised kogemused Ungarist kaasa võtate?

Neid kogemusi on mõistagi väga palju, kuid kõige olulisem vist on jõuda äratundmiseni, milline jooksusamm võiks mu keha kõige paremini säästa, sest minu lihased pidasid väga hästi vastu, toitumine oli superluks ja ka magamine toimis. Ainuke asi, mis ei toiminud, oli see, et keha ei pidanud vastu. Vaja on leida jooksusamm, mis keha võimalikult vähe kulutaks. Siin sain näha jooksjatel palju erinevaid jooksuviise, mida kasutatakse, ma pean nendest vaid endale sobiva leidma.

Sain ka selgeks, et selliseks võistluseks ei ole võimalik valmistuda teiste osalejate intervjuusid ja kogemusi kuulates, sest rajal teisi vaadates ja neilt midagi küsides ja nendega rääkides on võimalik saada midagi sellist, mida ükski intervjuu või võistluse kokkuvõte edasi ei suuda anda. Olgu see siis taktika või jooksustiili või jooksuriietuse või mille tahes kohta. See on nagu imeline puhkus, lihtsalt jooksev puhkus. Inimesed ongi siia tulnud puhkama, see ongi ju puhas puhkus kõigest muust.

Kuidas hindate kümnendat korda toimunud võistluse korraldust?

Kogenud jooksjad ütlevad, et see EMU võistlus Ungaris ongi korralduse poolest maailma parim ultrajooks. Siin on kõik nii toetav ja optimaalne, et jooksja saab keskenduda põhitegevusele ehk jooksmisele. Korraldus on nii hea selleni välja, et siin on pööraselt head massöörid ja meedikud. Võibolla rada võiks olla veidi sujuvamate kurvidega, aga see on juba väga suur norimine, seda enam, et oli kuulda, et järgmiseks korraks tehakse rada veidi ümber.

Tagantjärele mõeldes sain ka aru, miks juhend ei olnud eriti detailne, ja kohati ma tundsin, et eelinfot on vähevõitu, kuidas näiteks logistiliselt võistluseks valmistuda, näiteks mida kaasa võtta ja mida pole vaja kaasa võtta. Ajapikku sain aru, et see võistlus on üles ehitatud nii, et tekiks kokkuhoidev kogukond. Kui ma korraldajatelt midagi küsisin, siis ma sain alati vastuseid ning leiti ka abilised, kes tulid rongijaama vastu jne. Ehk alati leiti lahendus, kuid minule oli harjumatu ja ootamatu, et ma ei saanud infot juhendist teada, vaid pidin iga asja eraldi küsima.

Kas ja kui jah, siis millal olete valmis taas kuue päeva jooksul osalema?

Ma küsisin korraldajatelt juba teisel päeval, millal avatakse uuele võistlusele registreerimine. Ilmselt toimub mu järgmine kuue päeva jooks Ungaris järgmise aasta maikuus, sest tavaliselt ongi see võistlus mais toimunud. Minus ei ole kahtluseraasugi, kas siin uuesti osaleda, sest kui need kogemused ja õppetunnid ja emotsioon, mis ma siin sain, kokku panna, siis pole siin midagi kaaluda, see on ilmselge, et ma pean siia tagasi tulema. Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et ma ei saaks tulla.

Paljud osalejad olid teist vanemad, kas see andis julgust, et sel alal on teil veel paremad ajad ees?

Osalejate keskmine vanus oli jah üsna kõrge, aga võitjate seas oli ka päris noori. See ongi huvitav, et just nagu oleks jooksuvõistlus, aga ta on nii palju enamat kui ainult jooksuvõistlus. See on nagu omamoodi ristsõnade või tekstülesannete lahendamise maailmameistrivõistlused väikese jooksuelemendiga. Ehk muu osa ehk mõtlemise osa on väga oluline, et kuidas oma võistlust ja sooritust üles ehitada. Ja kindlasti see osa on olulisem kui näiteks 24 tunni jooksul.

Huvitav oli see, et võistlusjärgsel päeval on näha puujalgadel komberdajaid vähem kui maratoni või 24 tunni jooksu järel. Jah, on jooksjatel mingid paistetused, põletikud või villid, aga ei ole näiteks lihaskangust.

Osa jooksjaid ei kandnud spordikella ning pulsivööd polnud peaaegu mitte kellelgi. Praegu seda intervjuud andes istun rongis koos väikese jooksuseltskonnaga, kus mitte kellelgi pole spordikella. Ehk nii palju on spordikultuurilisi erinevusi n-ö lühemate (ultra)jooksudistantsidega võrreldes.

Kuue päeva võistlusel oli väga erineva taustaga inimesi, näiteks 801 kilomeetriga võitjaks tulnud ungarlane Gabor Rakonczay on suhteliselt noor, alles 40aastane, aga ta on hästi vingeid ja pööraseid ettevõtmisi teinud, näiteks sõitnud SUP-lauaga üle Atlandi ookeani.

Ja oli ka sõna otseses mõttes pensionäre, kes kogemuse pealt tulevad ja teevad hea tulemuse. Mõned neist liiguvad kogu aeg, aga väga aeglaselt, mõned teised teevad kiire sutsaka ja siis pikalt puhkavad. Nii et see ongi pigem õppimine ja igas vanuses saab olla erinev strateegia, mis võib viia esikolmikusse ,ehk vanus pole sel võistlusel üldse määrav.