"Selleks peab olema eelnevalt praktikat," kirjeldas ta vastava taseme kohtunikuks tõusmist ETV saates "Ringvaade". "Omal maal vähemalt kolm-neli aastat tegutsetud. Ja siis, et kvalifitseerud eksamitele. Minu ajal oli see puhas prantsuse keel - muud ei tunnistatud. Tänapäeval võid teha prantsuse keeles, võid teha ka inglise keeles."

Rahvusvahelisele tasemele jõudis Kasela 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks. Selleks tuli selgeks saada justnimelt prantsuse keel. "Ma olin natuke tehnikumi ajal õppinud. Aga siis Moskvast helistati, et liidule antakse 1980. aasta olümpiamängudel viis kohta - kui saad kevadeks prantsuse keele selgeks, siis pääsed sinna. Oli seitse kuud aega, tuli õppida."

"Mul oli väga hea õpetaja, madam [Alda] Lasseron, kes oli kunagi Sorbonne'i lõpetanud. Tuli välja, et ma liidu omadest olin kõige paremal tasemel. Määrused olid meil tuttavad, aga nüansse tuli jagada," meenutas Kasela.

Hiljem tegutses Kasela proffide velotuuridel. Nii tekkisid tutvused ka tippude seltskonnas. "Võistluse ajal sa jalgratturiga väga ei vestle, sest tema peab keskenduma, aga pärast, kui on autasustamine või väga palju oli neid, kes lõpetades jäid sinna juurde."

Kasela meenutas juhtumit viiekordse Tour de France'i võitja Jacques Anquetiliga. "Mulle on meelde jäänud Anquetil, kes oli Prantsusmaa üks kuulsamaid proffe. Ta põdes vähki. 1987 oli Austrias MM, ta lendas kohale ja tegi proffide võistlusel kolm ringi autos, et tervitada oma kaaslasi. Vist kuu aega hiljem oli juba teises maailmas."

"Kõik need Merckxid, Fignonid, Hinault'd ja muud... Kõige sümpaatsem Miguel Indurain. Ta oli tõeline džentelmen. Ta oli eraldistardi stardis ja üks väike poiss tuli paluma autogrammi. Kohtunik ütles, et ei - mine ära. Ta tuli sadulast maha, kirjutas poisile autogrammi, istus ratta selga ja hakkas kohe sõitma. See on tšempion, eks ole."