Rebane: risk, et spondeeritav Eesti sportlane jääb dopinguga vahele, on minimaalne
Kommunikatsiooniekspert, olümpiavõitja Gerd Kanteri endine tiimijuht ja endine spordiajakirjanik Raul Rebane usub, et sponsorite riskid seoses Eesti sportlaste patustamisega dopingul on minimaalsed. Samuti usub ta äsjase Toomas Annuse juhtumi näitel, et ajakirjandus peab rääkima ja võib ka eksida, kuid selle lahendamiseks on oma struktuurid.
Ettevõtja Toomas Annus teatas eelmisel nädalal reaktsioonina ETV saate "Pealtnägija" lugudele, et lõpetab Eestis võistlusspordi toetamise. Ta märkis, et pea mõistlikuks ega võimalikuks jätkata spordi toetamist keskkonnas, kus sportlaste pattude eest tabab sponsorit meediapeks.
Rebase hinnangul on see võimalus aga väga väike. "Ma arvan, et Eesti sport on juba väga ammu valdavas enamuses absoluutselt puhas. Mitte kellegi ei ole vaja mingisuguseid aparaate üles seada, et dopingut kontrollida," lausus Rebane ETV saates "Ringvaade".
"Minu teada on kõikides sponsorlepingutes väga selged klauslid ka lepingutes sees - kui on fikseeritud leping. Enamikel juhtudel on. See on kahesuunaline - ka sportlasel on arvestatav hulk kohustusi ja peabki olema."
"Loomulikult on elementaarne see, et sportlane ei tohi tarvitada keelatud aineid ja väga paljudes lepingutes on sees ka ebaeetiline käitumine ja sellised asjad. Kui sportlane eksib, peab ta kandma vastutust. Aga see risk, et praegu jääks keegi keelatud ainetega vahele, on täiesti minimaalne. Nii et tuleb otsida parem põhjus," ütles ta.
Rebane lisas, et ka nn meediapeksu esineb väga harva. Valulised reaktsioonid "Pealtnägija" loo osas peegeldavat aga hoopis midagi muud. "Ma kunagi proovisin leida halbu näiteid Eesti meedia kohta, kus meedia oleks vihane, tige, halb - neid on erakordselt vähe. Neid ei ole sugugi lihtne leida. Siin on ilmselt põhjused mujal."
"Lugedes praegu paljusid tekste - asi on hoopis sügavamal ja kaugemal. Me alles õpime teatud demokraatia ja vaba ajakirjanduse põhimõtteid. Hästi paljudes tekstides kumab läbi see - ärge rääkige, siis saate raha! See ei käi demokraatliku ühiskonnaga kokku."
"Ajakirjandus peab rääkima, uuriv ajakirjandus peab uurima, ajakirjandus võib ka eksida ja sel juhul peab ajakirjandus ka karistuse saama. Selleks on olemas oma struktuurid: pressinõukogud ja kohtud. Aga avaldada selline surve, et olge vait ja siis saate raha - siin on põhjused kuskil mujal," lisas Rebane.
Rebase sõnul leidus perioode, kus ka mustersportlasele Gerd Kanterile polnud kerge toetajaid leida. "Tuleb arvestada, et spondeerimine Eestis on väga emotsionaalne ja idealistlik akt. Au ja kiitus nendele inimestele, kes on seda teinud ja teevad ka tulevikus. Seda raha mingi logo näitamisega ju tagasi ei saa - see on elementaarne."
"Seetõttu suur firmasid, mis lähevad välismaa omandusse, enam eesti sporti ja väga paljudel juhtumitel kultuuri ei spondeeri," jätkas endine mänedžer. "Kui ta on isiklik, et toetad oma ala, sõpra, seda asja, mis sulle meeldib, siis loobumine sellest mõjutab päris palju ja tuleb alati selgeks teha, et miks ma siis ikka päriselt loobusin? Ma usun, et see on üksikjuhtum ja valdav enamik sponsoreid kuhugi ei lähe, sest see on tõeliselt oluline asi ühiskonnale."
Toimetaja: Siim Boikov