Aasta aega tagasi avaldas Täll Õhtulehes artikli pealkirjaga "Kas Eesti vajab jalgpallirevolutsiooni?" Aasta hiljem nõustus ta, et kas-sõna ja küsimärgi võib sealt nüüd ära kaotada. "Ja, ma arvan küll. Olen vist paar korda kirjutanud sarnasel teemal, ma ausalt öeldes ei mäleta, mis see revolutsioon täpselt selles artiklis oli. Eesti jalgpall vajab erinevate nurkade alt muudatusi," arutles Täll. "Aga üks asi, millele ma kindlasti mingil määral alla kirjutan – ma endiselt tahaksin näha mingisugust kindlat süsteemi, millise jalgpalluri suunas me liigume või keda me kasvatame. Minu isiklik arvamus selles on olnud pidevalt ikkagi sinnapoole, et kui meil ei ole siin praeguse seisuga tulnud selliseid tehniliselt ülitarkasid mängijaid, kes tehnilise pagasi ja võib-olla jalgpalli IQ poolest tõuseks Euroopa tippu, siis me peame seda kompenseerima kuidagi. Ja võib-olla üks osa sellest revolutsioonist võiks olla see, et me ikkagi hakkame rõhuma füüsilisele poolele ja oleme lihtsalt kiiremad, tugevamad, jõulisemad kui vastased, agressiivsemad. Mingis mõttes kulunud näide, aga tegelikult surematu näide – ole nagu Raio Piiroja. Kui sa ei ole väga hea jalgpallur, siis ole nagu Raio Piiroja ja sa jõuad kaugele."

"Me vajame revolutsiooni hästi erinevatel tasanditel, ma arvan. Ühel hetkel peaks hakkama jalgpalliliidus kindlasti midagi muutuma. Seal on inimestel olnud mandaat 15+ aastat olla juhatuses ja teha kõike oma äranägemise järgi. Sellest ju ühel hetkel saab küllalt, kui kaua see mandaat kestab? Ma ei teagi, see on väga lai teema, mida mõne minutiga raske kokku võtta."

Kui palju seda koondisega on võimalik teha, sellist väga konkreetselt füüsilist jalgpalli süvendada? "Koondises on võimalik seda ilmselt teha nii, et sul on võimalik siis see mindset (mõttelaad - toim) tekitada mängijatele, et tulgu, mis tuleb, aga meie paneme lihtsalt nii hullu kui suudame. Ikkagi need viimased kolm peatreenerit… neil ei ole olnud kasutada mingisugust imelist kooslust, kellega minna Euroopat vallutama," rääkis Täll. "Ja minu silmis võib-olla selliste mängijate valikuga, nagu praegu ka on, võiksime, kui ei oska paremini, lüüa pikka palli ette, võidame selle teise palli ja lihtsalt surume selle palli vastaste karistusalasse ja seal hakkab midagi juhtuma. Kui see tark ja niisugune filosoofiline jalgpall tulemust ei too, siis on raske."

"Tulemused ei olnud ju kaugel, kui vaadata puhtalt tabloole praegu," jätkas Täll, kelle arvates oli tõeliselt halb sõprusmäng Leeduga. "Aga ülejäänud mängud, jätame siis Saksamaa, Hollandi ja Itaalia, need ei kvalifitseeru päris sinna, kellega võrrelda, aga ülejäänud vastased – Valgevene, Põhja-Makedoonia, Gruusia, Armeenia – olid meist tugevamad vastased. Vaata, kust tahad, nad olid meist tugevamad vastased ja sealt võeti ju viigid ja napid kaotused. Selles mõttes jäi hea tulemus ju kaugele, aga samas jäi see üksikasjade taha."

"Mängupilt oli kohati halvem, aga puhtalt tabloo ei ole ju hullu. Siis ongi see koht, et kui sul on niisugused 0:0 mängud, siis sa, kurat, pead tahtma rohkem võita!" lisas Täll. "Ja ma isiklikult arvan, et need kolm viimast treenerit ei ole sellised tuhhi treenerid otseselt, nad on sellised rohkem filosoofitüüpi treenerid."

Kuula pikemalt Tälli mõtteid "Spordipühapäeva" klipist!