Erki Nool meenutas olümpiavõitu ja karjääri suurimat rumalust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Saatejuht Karl Rinaldo ja Erki Nool.
Saatejuht Karl Rinaldo ja Erki Nool. Autor/allikas: EKJL

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" viimases osas tehti juttu kümnevõistleja Erki Noolega, kelle olümpiavõidust möödub septembris 20 aastat.

Olgugi et juunis 50. sünnipäeva tähistanud Noolega on aastate jooksul palju erinevaid intervjuusid tehtud, tulid seekordses jutuajamises välja mitmed huvitavad seigad, mida seni avalikkuses palju käsitletud pole.

"Minu järgmine eesmärk oli pärast olümpiavõitu 9000 punkti kogumine. Ja olla esimene inimene, kes seda teeks. Aga (Roman) Šebrle tegi selle 2001. aasta kevadel ära," meenutas Nool. "Pagan, ma mäletan seda tunnet, mis mul Götzises 1500 meetri jooksus 150 meetrit enne lõppu tekkis, kui ma sain aru, et ta teeb 9000 punkti täis. Pinge läks sellega maha ja motivatsioon polnud enam sama. See eesmärk polnud enam see, kuigi Eesti rekordi 9000 punktini viimine olnuks ikkagi ilus asi."

Noole isiklikuks rekordiks jäi lõpuks 8815 punkti, mis sündis kuldsele olümpiahooajale järgnenud aastal Edmontoni MM-il tihedas konkurentsis Tomaš Dvorakiga.

"Minu sportlaskarjääri üks rumalamaid vigu oli see, et ma ei läinud Edmontonis Eesti rekordit püstitades 1500 meetrit täiega jooksma. Ma põdesin seda kolm kuud pärast võistlust," tunnistas Nool. "Jooksin küll rekordilähedase aja 4.29, kuid olnuks viimase pikamaajooksu trenni põhjal 4.15-4.18 vormis. Ma ei jälginud aga kunagi oma punktisummat, vaid mängisin võidu peale. Dvorak oli enne viimast ala minust 100 punkti ees ja (Dean) Macey 200 punkti maas ning ma arvasin, et mul pole võimalik enam teiselt kohalt kõrgemale tõusta ega madalamale langeda."

"Tegelikult olin ma aga 1500 meetri jooksuks kaks aastat nii kõvasti harjutanud, et võinuks Daley Thompsoni ja Dan O'Brieni rekordi (vastavalt 8847 ja 8891 punkti) üle teha. Aga ma läksin lihtsalt jooksma seda jooksu. See oli mu elu üks lihtsamaid 1500 meetreid. Õudne!" jätkas Nool. "Ja see on kõige häirivam asi, mis on minuga rajal juhtunud. Sportlane peab alati pingutama sel hetkel, kui ta on staadionil. Sel hetkel ei saa mõelda tulevikule. Kõige traagilisema rumaluse tegi selles osas kusjuures Dvorak."

Noolega tuli juttu ka võrdlusmomentidest mineviku ja oleviku vahel, et mõista, miks tehti toona asju üht- ja tänapäeval teistmoodi.

"Ma arvan, et pingutamise soov, oskus või vajadus on olnud alati inimestes samasugune, ka tänapäeva ühiskonnas. Võib-olla tänapäeval on sportlaste jaoks takistuseks hoopis see, et neil on spordi kõrval palju muid tegevusi ja asju – Instagrami postitused, aktsiaportfellid ja nii edasi," arutles Nool. "Aga spordis peab olema võimalus, oskus ja aeg lihtsalt mõelda. Näiteks mitmevõistleja peab olema suuteline vabadel hetkedel tehniliste alade sooritusi läbi mõtlema, sest ta ei jõua kahjuks igal nädalal kõiki alasid kolm korda trennis teha. Tänapäeva ühiskonnas aga hajub inimeste tähelepanu. Meil pole mõtet võrrelda seda, et mul polnud noorena (samu häid) naelkingu võtta nagu tänapäeval. Ei, selles pole mingit vahet! Sada kilo on kangi peal ikka sada kilo, olgu sul jalas Puma, Adidase või Nike jalanõu."

Saadet juhib Karl Rinaldo.

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: