Üheks saate põhiteemaks kujuneski just too 1968. aasta olümpia, kus ameeriklane, Lepiku eakaaslane Bob Beamon parandas maailmarekordit uskumatuna näiva 55 sentimeetri võrra. Lepikult küsiti, mis tegi "sajandi hüppe" autorist erilise mehe ja kas tema õhulend ikka kindlasti sedavõrd pikk oli.

"Juba visuaalselt oli näha, et see hüpe oli väga pikk. Kui käisime sama aasta talvel USA-s võistlemas, astus ta napilt sama pika hüppe üle. Beamon oli looduslaps. Kui võrrelda mind ja teda, siis ta oli minust pea kakskümmend kilo kergem. Tema reielihas oli sama suur nagu minu säärelihas. Aga ta oli äärmiselt kerge ja plahvatuslik," meenutas 74-aastane Lepik.

Lepiku enda Mehhikos hüpatud 8.09 püsis Eesti rekordina kauem kui Beamoni maailmarekord, ent lõpuks sai seegi Erki Noole poolt ühe sentimeetriga löödud. Lepiku siserekord 8.05, mis tõi talle 1970. aasta esimestel Euroopa sisemeistrivõistlustel kulla, on aga tänaseni vanim Eesti siserekord.

"Kaugushüpe tundub kõige lihtsam ala kergejõustikus ja osalejaid on sel alal tõesti tihti kordades rohkem kui pikamaajooksus. Tegelikult on see aga väga peen ja tunnetuslik ala. Hoojooks, rütm, viimased sammud, õhulend - kõik peab paigas olema. Minu 100 meetri jooksu rekord oli käsiajaga 11,2, aga viimased neli sammu olid mul sama kiired nagu 10,4 meestel. Just minu viimased sammud - neid loeti maailma parimaks. Ma pole siiani näinud kedagi, kes nii hästi suudaks hüppest välja lennata. Kehaasend, väljalend, võimas pöiatöö ja rütmitunnetus - need olid minu trumbid," ütles Lepik.

Äsja armastatud spordiarsti Muza Lepikuga 51. pulma-aastapäeva tähistanud Tõnu Lepik rääkis saates muuhulgas, millise nüansi lihvimisega ta nägi tippsportlasena enim vaeva, kuidas õnnestus elu pikimad hüpped teha just tiitlivõistlustel, miks Nõukogude Liidu treenerid teda alati hea meelega koondisse võtsid ning mida ta arvas maailma ja Eesti parematest hüppajatest. Seejuures ütles Lepik välja nime, kes peaks tema hinnangul juba eeloleval talvel olema võimeline Eesti siserekordi 8.05 ületama.