"Spordipühapäeva" arhiivirubriigis mängiti kuulajatele ette üks omapärane helikatkend, mille täpset salvestuskuupäeva teada polegi. Kuulake kindlasti ka ise helikatkend järele. Lõik pärineb kas 1938. või 1939. aastast ning see on lindistatud Soomes. Tegemist on intervjuulõiguga, kus said sõna meie põhjanaabrid. Üks rääkijatest oli suveolümpiamängude toonane korralduskomitee esimees ning Soome panga direktor Johan Rangell. Need olümpiamängud, 12. kaasaegsed suveolümpiamängud, mis olid 1940. aastaks planeeritud Helsingisse, ei toimunudki kunagi.

Selguse huvides tuleb esmalt minna ajas veidi rohkem tagasi. 1936. aasta suveolümpia pidamiseks kogunes maailma noorus Berliini. Sealsamas valiti 31. juulil järgmiste suvemängude korraldaja. Lõppvoorus edestas Jaapani pealinn Tokyo häältega 36:27 just Helsingit. Seega lepiti kokku, et 1940. aastal toimub järjekorras 12. suveolümpia Tokyos.

Kaks aastat hiljem, 1938. aasta suvel puhkes aga Mandžuurias sõjaline konflikt Jaapani ja NSV Liidu vahel. Nii teatas toona suuri territoriaaliseid ambitsioone omanud Jaapan, et loobub suveolümpiamängude korraldamisest. Muide, ära anti ka õigus läbi viia 1940. aasta talimänge, mis pidanuks toimuma Sapporos.
Jaapani loobumine tähendas "rohelist tuld" soomlastele, kes kinnitati 1940. aasta suveolümpia korraldajaks nädal pärast jaapanlaste loobumisotsust. Soomlased olid olümpiamängude korraldajaks kandideerimisel juba mitmetesse spordirajatistesse panustanud, Helsingi Olümpiastaadioni ehitust alustati näiteks 1934. aastal. Kõike arvestades võtsid soomlased teate olümpia korraldamise õiguste saamisest vastu suurima rõõmuga.

Olümpiamängude paiga muutumise osas olid loomulikult väga positiivsed ka eestlased. Kindlasti mäletate, et 1936. aasta olümpia Berliinis oli Eesti jaoks edukas. Kristjan Palusalu tuli maadluses kahekordseks võitjaks ning kokku toodi Saksamaalt koju seitse medalit.

Eesti sport oli väga heas konkurentsis ning Tokyosse sooviti toonase "Spordilehe" sõnul saata säärasel arvul vastavate sportlike võimetega võistlejaid, kuidas majanduslik olukord vähegi lubab.

1938. aastal, pärast Helsingi määramist olümpialinnaks, kirjutati spordipressis aga nii: "Meie üldise spordiliikumise huvides on koguni kasulikum, et Tokyo vahetub Helsingiga. Kaug-Idasse oleks meie saanud saata väga piiratud olümpiameeskonna. Nüüd võime samade kuludega saata mitmekordselt suurema meeskonna."

"Spordipühapäeva" helilõigus usutletavad on Helsingi olümpiamängude korralduskomitee esimees Johan Rangell ning olümpiarajatistega tegelenud ehitusinsener nimega Arni. Pange tähele, et Rangelli tekstile eestikeelset tõlget lisatud ei ole – sõnum keskendub aga just sellele, et Helsingi jaoks ei tähenda mängude ettevalmistamine "nullist" alustamist.

Mõni saatesõna ka reporterist, kelleks on varastes kolmekümnendates Agu Kask. Agu Kask töötas 1930. aastatel nii kirjutava kui rääkiva ajakirjanikuna. Tema hilisem elu kujunes selliseks, et Kasest sai sõjapõgenik, kes emigreerus sarnaselt paljude eestlastega Rootsi. Seega, olümpiamängude hilisem saatus peegeldus otseselt ka selle mehe elus. "Spordipühapäevas" mängiti ette Priit Kuulbergi poolt restaureeritud arhiivilõiku.

Nagu öeldud, siis 12. kaasaegseid suveolümpiamänge ei toimunudki. 1939. aasta sügisel algas Teine maailmasõda. Ning kui Tokyo jaoks oli olümpiamängudest loobumise põhjus konflikt Nõukogude Liiduga, siis Helsingi loobumise üks põhjus oli 1939. aasta novembris alanud Talvesõda, kus ennast kaitsti, jah, Nõukogude Liidu vägede sissetungi eest.

Ametlikult loobus Helsingi siiski alles 1940. aasta 23. aprillil ehk ajal, mil Talvesõda oli juba lõppenud. Ning mõni napp nädal enne Saksamaa sissetungi Prantsusmaale.

Helsingi võimalus maailma noorus reaalselt kokku kutsuda sai teoks alles 1952. aastal, kui Tallinnast napi 80 kilomeetri kaugusel leidsid aset 15. kaasaegsed suveolümpiamängud. Nendel mängudel tegi oma olümpiadebüüdi Nõukogude Liit, mille delegatsiooni kuulusid ka okupeeritud Eesti sportlased.

Millest kõik eelnev kõneleda võiks? Vahest sellest, et võrreldes 80 aasta taguse ajaga on maailm ja sport praegu oluliselt kindlamas seisus ja paremate tulevikuperspektiividega. Aga kui Tokyo olümpiast ikkagi asja saama ei peaks, siis Helsingi kui võimalik asendusvariant tooks eestlaste näole jälle naeratuse. Muide, Helsingi olümpiastaadionit praegu rekonstrueeritakse ning Soome kolleegid olla öelnud, et suvel peaks tööd lõpule jõudma.