Olümpia edasi lükkamine on kirjeldamatult valulik protsess
Möödunud nädalal otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) olümpiamängud edasi lükata – ja esmaspäeval tuli ka otsus, et neid nihutatakse täpselt aasta võrra, ehk uued toimumiskuupäevad on 23. juulist 8. augustini. ROK viivitas otsusega nii kaua kui võimalik, kuigi erinevate maade olümpiakomiteedelt, alaliitudelt ja sportlastelt kõlasid ammu üleskutsed olümpiamängude edasi lükkamiseks ning lausa ähvardused, et OM-i õigeaegsel toimumisel jäävad osade maade atleedid mängudelt lihtsalt kõrvale.
ROK-il oli viivituseks aga kaalukas põhjus – nimelt on olümpiamängude edasi lükkamine meeletult keeruline, sest asjasse segatud erinevaid osapooli ja huvigruppe on nii palju, et võib olla võimatu leida lahendust, mis neile kõigile sobiks.
Kõigepealt – alaliitude endi suurvõistlused. Järgmisel suvel 6. – 15. augustini peaksid USA-s Eugene'is aset leidma kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Seega, OM-i edasi lükkamine täpselt aasta võrra tähendab, et see langeb MM-iga ajaliselt kokku. See tähendab automaatselt, et MM-i korraldajad peaksid leidma oma võistlusele uue aja, mida maailma kergejõustikuliit on väidetavalt asunud juba kaaluma. Doominoefektina tooks see aga kaasa probleeme ka kohalikule korralduskomiteele, kes seni on kõik arvestused, lepingud ja korraldused teinud järgmise aasta augustikuust lähtuvalt.
Teine suur olümpiaala, kus maailmameistrivõistlused peetakse just järgmisel suvel, on ujumine – 16. juulist 1. augustini Jaapanis, Fukuokas.
Suur olümpiaala on ka naiste jalgpall, milles planeeriti järgmiseks suveks, 11. juulist 1. augustini Euroopa meistrivõistlused. Tõsi, kuna UEFA lükkas meeste EM-i juba aasta jagu edasi 2021. aasta suvesse, nihkub edasi ka naiste EM, nii et vähemalt seda kokkupõrget olümpiaga ei teki.
Kõik olümpiaalad peavad ümber tegema oma selle ja ka järgmise aasta kalendrid, töötama välja uued kvalifitseerumisnõuded, leidma ruumi kvalifikatsioonivõistlustele, nihutama vajadusel omaenda suurvõistlusi. Ka sellesse kevadesse või suveperioodi planeeritud suurvõistlused, mis nüüd on koroona tõttu ära jäänud, tuleb kuskile mujale tõsta, kuid ilmselgelt ei saa neid olümpia nihkumise tõttu lihtsalt aasta võrra edasi nihutada nagu näiteks tehti jalgpalli EM-i puhul.
Kahvlis on ka suur hulk väiksemate olümpiaalade sportlasi, kes ei saa oma alaliitudelt kopsakaid toetusi treenimiseks ja elamiseks. Need, kes on treeninud selle nimel, et olümpiamängud peetakse sel suvel, peavad nüüd tõsiselt kaaluma, kas peavad veel 12 kuud ilma sissetulekuta vastu või otsivad endale vähemalt ajutiselt täiskohaga tööd. Paljud neist on seni lootnud võistluste osalusboonustele ja auhinnarahadele, kuid sel kevadel ja suvel pole selle peale enam võimalik loota. Ka hättasattunud sponsorid võivad oma toetussummade maksmisest loobuda, eriti, kui seda tuleb teha veel terve aasta jagu.
Teiseks, sportlastest väiksem ei ole korraldajate peavalu, sest lepingud transpordi, turvalisuse tagamise ja majutuse tagamiseks olid sõlmitud ning ettevalmistused tehtud. Kõik need lepingud tuleb nüüd üle vaadata ja aasta võrra pikendada, kuigi paljudel ettevõtetel ja firmadel, kes neid teenused osutama peaksid, on järgmise aasta suve plaanid juba paika pandud.
Sama puudutab kõikvõimalikke hooneid ja ehitisi, millega oli selleks suveks kasutuslepingud sõlmitud ning mida tuleb nüüd aasta jagu pikendada. Kaasaegsed olümpiamängud, kus püütakse ökoloogilist jalajälge vähendada, tähendavad paratamatult, et kõiki rajatisi ei ole mõtet nullist üles ehitada mängude toimumise ajaks ning mõned on kavas üksnes mängude ajaks rentida. Näiteks on Tokyo mängude 43 rajatisest spetsiaalselt nendeks mängudeks ehitatud ainult neljandik, ehk 11, ülejäänud on renditud. Neist paljud ja ka värskelt ehitatud spordiehitised on ilmselt ka juba järgmiseks suveks uue omaniku või kasutuse leidnud. Uhiuus 68 000 istekohaga olümpiastaadion on tulevaks aastaks planeerinud mitmeid kultuuri- ja spordiüritusi, nendele kõigile tuleb leida uus aeg või koht. Samuti abirajatised – näiteks mängude meediakeskus tuleb Aasia ühte suurimasse messi- ja konverentsikeskusse Tokyo Big Sighti, kus korraldatakse igal aastal umbes 300 erinevat üritust. Kõik need tuleb ära jätta või edasi lükata, sest keskus pole veel aasta jagu saadaval.
Rääkimata olümpiakülast, mis pidi pärast mängude lõppu ümber kujundatama uueks 5600 korteriga elurajooniks 12 000 inimesele. 940 neist korteritest on juba uue omaniku leidnud. Lepingud on sõlmitud, kõik need tuleb aasta jagu edasi lükata, kuid osadele korteri soetajatele ei pruugi see plaan sobida, mõned neist on oma praeguse eluaseme juba maha müünud või müüki pannud.
Korralduskomitee juht Toshiro Muto on kinnitanud, et see tähendab korraldajatele suurt lisakulutust. "Rajatiste rendi pikendamiseks tuleb nende eest veel aastajagu renti maksta ning inimesi veel aasta võrra palgal hoida," selgitas ta meediaesindajatele. Rääkimata tõsiasjast, et mõned rajatistest on juba järgmiseks suveks uued lepingud sõlminud, mille tühistamise suhtes peavad nüüd hakkama läbirääkimised. Lisaks rajatiste rendile lisandub veel ka varustuse ja tööriistade rent – näiteks telgid, treilerid, generaatorid, bussid jne.
Kes kõik need lisakulutused kinni maksab, on praegu veel lahtine. Korraldajate jaoks on kogu mängudega toimuv juba eeldatavalt maksma läinud ligi 23 miljardit eurot. Paljud sõlmitud lepingud – rendi-, sponsor-, toetus-, reklaami-, töölepingud ja kõikvõimalikud muud seaduslikud dokumendid – on väärt miljardeid dollareid ning kui nende ümber tegemine üldse võimalik on, siis on see õiguslikult paras peavalu, nõuab kõvasti aega ja neelab lisaraha. Aasia majandus on koroonaviiruse tõttu saanud samuti suure hoobi. Lisaraha leidmine sellises olukorras pole kõige kergem.
ROK on suure osa oma rahast – kolm neljandikku – teeninud just olümpiamängude teleõiguste müügist. Kõik telejaamad, kes on soetanud olümpia teleõigused, peavad aga nüüd samuti oma programmid ja eelarved ümber tegema, sellegagi seostuvad omakorda lepingud, kokkulepped, toetajad ja sponsorid. Lisaks peavad telejaamad leidma alternatiivse programmi, millega katta tänavusuvine eetriauk ning seda majanduslikult äärmiselt kitsukeses olukorras. Üks suurimaid teleõiguste ostjaid, USA kanal NBC on näiteks suveperioodiks, mil OM toimuma pidi, juba ära müünud 90 protsenti reklaamiajast, kokku 1,35 miljardi dollari eest. Neid lepinguid ei saa aga lihtsalt aasta võrra edasi lükata – osade suhtes saab ehk läbi rääkida, teised tuleb aga tühistada ja järgmisel aastal nullist alustada.
Ajakiri Sports Illustrated kirjutab, et NBC sõlmis ROK-iga 2011. aastal 4,4 miljardi dollari suuruse lepingu, mis kattis mitu olümpiatsüklit kuni tänavuse aastani välja. Mõni aasta hiljem pikendati lepingut 2032. aastani, NBC nõustus maksma veel 7,8 miljardit dollarit. Oma kalkulatsioonides lähtus NBC sellist summat välja käies muuhulgas arvatavatest vaatajanumbritest ja reklaamirahadest, kuhu oli kindlasti sisse arvestatud ka tänavune olümpiasuvi. Nüüd tuleb see kõik ringi arvestada. Sponsorid ja reklaamiandjad võivad keelduda lepinguid pikendamast. Kahjutasu nad ilmselt küll nõuda ei saa, sest enamikesse lepingutesse on sisse kirjutatud force majeure klausel, kuid juristidel tuleb paberimäärimist sellegipoolest kindlasti kuhjaga.
Olümpiamängude vabatahtlikel tuleb ringi teha oma terve aasta plaanid ning neil, kes on juba suveks ostnud Tokyosse sõiduks lennupiletid, broneerinud hotellid ja soetanud võistluste pääsmed, tuleb mõelda, kas õnnestub kõik järgmisesse aastasse ringi tõsta. Tänase seisuga on korraldajad müünud 4,48 miljonit piletit. Seni pole reisikorraldajad saanud veel mingeid muutusi või uusi plaane teha, sest ROK teatas mängude uued toimumiskuupäevad alles täna. Kaotusi kannavad kõik kohalikud hotellid, restoranid ja baarid, samuti lennufirmad, erinevad mängudega seotud ettevõtted. Suure hoobi saab niigi pandeemiast räsitud turism.
Toimetaja: Kristo Tamm