Ruuder on mitmekülgne mees, kes lisaks sporditegemisele veab spordiklubi Kombat ning töötab ka kehalise kasvatuse õpetajana. Pikk karjäär sai nüüd maailmameistri tiitliga kroonitud, kuid mees ise jääb suhteliselt tagasihoidlikuks.

"Ei olnud kõige raskemalt tulnud võit, aga see on kindlasti olulisel kohal. Ma pean mõnda teist võitu, mis ei ole sellist tiitlit toonud, hingelt tähtsamaks, aga maailmameister on ikka maailmameister," rääkis Ruuder intervjuus Vikerraadiole.

Finaal jäi eestlasel pidamata, kuna vastane sai vigastada. Kas see jäi eestlasel hinge kripeldama? "See on üks põhjus," jätkas Ruuder. "Mina olin valmis, kuigi mul oli väike palavik. Ei ole see võit nii magus, kui ta nii tuleb. Ma olen ka kodukamaral niimoodi tiitleid saanud, aga ma ei oodanud sellist asja päris MM-tasandil. Kindlasti võttis see kirsi tordilt ära."

30 aastat tagasi ehk 12-aastasena alustas Ruuder võitlussportlase teed karatega. Kikkpoksi juurde siirdus ta aastatel 1993-1994.

Värskelt MM-tiitli toonud kick-light stiilis pole täiskontakt lubatud. Tegelikult on Ruuder end enesekindlamalt tundnud just nendel kikkpoksi aladel, mis täiskontakti sisaldavad.

"Karates on nii, et löögid pidid olema väga kontrollitud ning jalalöökide eest hästi punkte ei antud. Mul kippusid need vastased karates ümber kukkuma," jätkas Ruuder. "Loogiline jätk oli kikkpoksi üleminek. Seal olen ma täiskontaktalade tegija. Kuna ma olen nüüd 40 täis ja rahvusvahelistel võistlustel ei lubata enam sellises vanuses ringialadel võistelda, siis on seal mulle see meistrite klass. Seal on punktiarvestus natuke teine."

Kas Ruuder treenib ennast ise? "Õnneks või kahjuks küll. See on harukordne ja ma saan ise aru, et sportlane ei tee ise üksi midagi. Ma olen midagi saavutanud töö ja klubi ajamise kõrvalt, aga kui ma noorem ja tublim olin, oleks siis korralik tiim taga olnud, siis oleks saanud neid tulemusi võtta paremalt ja rohkem. Minu esimene Euroopa meistrivõistluste medal tuli alles 37-aastaselt ja siis ma olin seal vanim osaleja," rääkis Ruuder.

"Mina ennast päris tippsportlaseks ei saa pidada, kuigi ma olen 13-kordne Eesti meister ja nüüd ka maailmameister. Aga tippsport eeldab seda, et nad tegelevad ainult selle alaga ja neil on kindlad toetajad. Paljud Eesti võitlejad käivad aastas ainult ühel-kahel tippvõistlusel. See ei ole piisav. Peaks läbima MK-sarja näitamaks oma nägu. Muidu mees metsast läheb sinna, keegi nime ei tea. See on subjektiivne ala, selles mõttes loomulikult peaks käima rohkem võistlemas. Tippsport on ohtlik, aga harrastaja tasemel andke aga minna. Mõne sinika saab heal juhul, aga see on ka kõik," kinnitas Ruuder.

Ruuder ütleb, et viimasel ajal on Eestis nooremapoolseid kikkpoksijaid juurde tulnud ning järelkasvu loeb ta heaks. Ka kikkpoks pürgib olümpiaalaks ning mõistagi parandaks selline staatus rahastust oluliselt.