Jaanson Leppikust: tammsaarelik treener, kes on viinud Eesti sõudmise maailma tippu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Prillitoosi "Meistrite meistrid" saade rääkis sel korral 87-aastasest Mihkel Leppikust, kelle käe all on maailma tippu jõudnud suurem osa tänaseid Eesti sõudjaid. Tema õpilase Jüri Jaansoni sõnul ei ole ta mitte ainult tema grand-old man, vaid kogu Eesti sõudmise.

87-aastane sõudetreener Mihkel Leppik on seda ametit südamega pidanud juba 49 aastat. Niipea, kui jää Pärnu jõelt läks, oli ta oma poiste ja paadiga jõel, kuni uus jää tuli. Kunagise sõudjana noppis ta hulga meistritiitleid ja teadis täpselt, kuidas voolida sportlast nii, et ta tõesti tippu jõuaks. Oma esimeseks õpetajaks võivad Mihkel Leppikut pidada Jüri Jaanson, Tiit Helm, Andrei Jämsä, Tõnu Endrekson, Roman Lutotškin ja paljud teised sõudjad. Kõigist ei saa tippsportlasi, nii on Mihkel Leppikult treeneriameti üle võtnud tema õpilane Elar Jaakson.

Leppik on karmi käega tammsaarelik treener, kes enam palju ei lobise, aga hing on endiselt paadikuuris. Leppik tunnistas, et ta ikka lootis, et tema õpilased jõuavad maailma tippu, aga väga palju oleneb ka mehest endast. "Kui ta ise töötab ja tahab ka saada heaks, siis jõuab maailma tippu. Mina ei saa sundida kedagi maailmameistriks tulema, kui ise ei taha tulla, kui ta ei taha tööd teha," nentis Leppik.

Jüri Jaansonile oli Leppik läbi õnnelike juhuste teiseks treeneriks. Sõudmise avastas ta Viljandis, kuid kuna isa oli Pärnu poiss, kes teadis Leppikut, siis hakkas ta nädalavahetuseti Leppiku juures treeningutel käima. "Mihkel on tõsine Eesti mees, tammsaarelik - tee töö, näe vaeva. Tema mõte oli, et rauast mehed – need teevad oma tulemusi, mitte teised."

Jaansoni jaoks oli sõudmise tippu jõudmisel murdepunktiks 1983. aasta, kui ta Liidu noorte meistrivõistlused ära võitis. "Panin omale eesmärgi, et tahan ka täiskasvanute seas Liidu meistriks tulla. See siht mind kandis ja neli aastat hiljem tulingi meistriks," ütles Jaanson. "Mihkel on Eesti sõudmise tugipunkt. Kui Mihkel Leppiku ajajärk sealt vahelt ära võtta, siis oleks palju järgnevat tulemata jäänud."

Ka Endreksonile oli Leppik teiseks treeneriks ja nende teed kohtusid 1995. aastal. "Range treener, distsipliin on paigas, kella tuleb tunda ja nalja pole. Kui treener on autoriteet, siis sul on ka vastav usaldus. Ta ärritub kiiresti, aga rahuneb maha ka. Töö käigus ikka öeldakse, sellest mingit tüli ei teki. Ütleb otse välja, sest keerutada ei ole mõtet," kirjeldas Leppikut Endrekson. "Ta on eluliselt mulle väga palju andnud, kord on majas. Võrreldes varasemaga on ta praegu vähese jutuga."

Leppik tunnistas ka, et maailma tippude vormimine ei ole olnud tema peamine eesmärk. Kui on õnnestunud, siis on hästi läinud, kui mitte, siis tal on vähemalt tahtmine olnud. Leppik pühendas sõudmisele kogu oma elu ning kuna tal endal järeltulijaid ei ole ning abikaasa on läinud manala teed, siis on ta uhke oma teiste laste üle, kes on uhkust valmistanud kogu Eestile.

Toimetaja: Liisi Alamaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: