"Peale sellist mängu lõpetan selle turniiri uhke tundega. Me suutsime end kokku võtta ja tõestada, et me oskame mängida," ütles Ojamets Eesti Võrkpalli Liidule. "See oli meie jaoks esimene turniir, kogemus oli null. See paneb väga suure surve mängijate peale je treeneritele ka. Selle poole peal on igal juhul uhke tunne naiste üle. Vaatamata sellele, et viimane mäng ei lugenud tabeli seisule mitte midagi, siis ikkagi me püüdsime mängida väga hästi ja viisaka lõpuni. Püssi põõsasse me ei visanud ning proovisime ja proovisime."

2:3 kaotusega teenis Eesti naiskond tabelisse ühe punkti, mis on EM-finaalturniirile pääsemisega Eesti spordiajalugu teinud rahvusnaiskonnale esimene EM-punkt. Kokkuvõttes jäi Eesti saldoks EM-debüüdil neli geimivõitu ja üks punkt.

"Ma pakun, et kui me oleks nii mänginud nagu lõpu poole ja Ungariga, siis oleks saavutused tunduvalt suuremad," jätkas Ojamets. "Ungari poolt igal juhul loogiline valik, et saada meid esimeseks mänguks, kuid kokkuvõttes neil hästi ei läinud. Sama teema - koduseinte vahel on surve suurem. Mul on väga hea meel, et me mängisime Aserbaidžaan, kes oli kaks aastat tagasi Euroopa neljas, sellist mängu. Nüüd langeb see küsimus ära, et kuidas me siia turniirile saime. Selge see, et väga palju oli psühholoogilist aspekti ja täna takistusi ees ei olnud. Oli vaja lihtsalt välja panna kõik, mis sisse jäi. Neli mängu oli selja taga, aga tähtis on see, et sul on koondise särk seljas ja sa ei lähe platsi peale, et niisama ära olla selles särgis. See ei ole mingi külaturniir, mängus on rahvustunne. Mul on uhke tunne naiste üle, et nad suutsid end kokku võtta."