Kais naiste võrkpallist: meeldib, et on tekkinud dialoog ja diskussioon ({{commentsTotal}})

Foto: CEV

Eesti naiste võrkpallikoondise osavõtt 2019. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniirist on ajalooline. Olümpiaprogrammi kuuluvatel pallimängualadel pole ükski teine Eesti koondnaiskond varasemalt suurturniirile pääsenud.

Sportlikust poolest kokkuvõtet tehes ütleb statistika järgmist: Eesti naiskond lõpetas turniiri viie kaotusega. Tabelisse teeniti üks punkt, sest viimases voorus suudeti kohtumine Aserbaidžaaniga viia otsustavasse viiendasse geimi ning kaotati 2:3. Viie mängu peale võitsid eestlannad neli ja kaotasid 15 geimi.

Väljakul toimunut veidi detailsemalt analüüsides võib mitmetes näitajates märgata arengut. Näiteks avakohtumises Ungari vastu teenis Eesti otse blokist vaid ühe punkti, kolmandas mängus Rumeenia vastu oli see arv lausa 18 ning viimases kohtumises Aserbaidžaaniga 15.

Siiski, ilmselt ei ole Eesti spordiloo seisukohast ainulaadset turniiri kokku võttes arvude keel see kõige tähenduslikum. Hoopis paremini annab kogetut edasi emotsioonide keel. Palusime turniirist ja läbielatust rääkida nii ühel eksperdil kui mitmetel koondisele vahetult Budapestis kaasa elanud fännidel.

Võrkpallitreener ja õppejõud Kristjan Kais on valitseva Eesti meistri ja karikavõitja Tartu Ülikool/Bigbank naiskonna peatreener. Just temale pärandas selle ameti rahvusnaiskonna praegune peatreener Andrei Ojamets. "Hinne on igaljuhul positiivne, naised olid tublid. Kui vaatame seda lähtepunkti, kust nad alustasid ja kogu seda kvalifitseerumise saagat, mis kestis viimase mänguni, siis see et nad peale said ja finaalturniiril peksupoisid polnud ja mäng-mängult paremaks läksid, siis ma arvan, et tubli 5- võib [hindeks] ära panna. 5+ päris ei taha anda, sest oli kohti, kus neid ärakukkumisi oli rohkem, kui võinuks olla," andis Kais hinnangu rahvusnaiskonnale.

"Ma vaatasin kõiki neid mänge, mis finaalturniiril olid ning mulle tundub, et me jääme ikkagi sellises stabiilsuses alla. Taust on ju see, et valdaval enamusel mängijatest puudub selline kõrgemal tasemel pidevalt heade mängude saamine. Kui meil õnnestub kõik, siis me võime end selle keskmikuga võrdseks lugeda."

"Mis mulle meeldis, ongi see, et on tekkinud selline dialoog ja diskussioon naiste võrkpalli üle. See, et juba asjast räägitakse ja pilti näidatakse, siis pigem loodan, et see paneb just meie nooremates ja pisemates tüdrukutes soovi võrkpallitreeningutele tulla ja me saame läbi selle seda kandepinda natukene kasvatada."

Naiskonna kõrval paistsid Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril silma Eesti võrkpallifännid, kes väärivad selles loos täiesti eraldi peatükki. Siira ja hingestatud kaasaelamisega pandi kodune ajakirjandus endast kirjutama. Ning silma jäädi isegi kohalikule Ungari rahvale.

Eesti võrkpallinaiskonnale suutsid Budapesti reisinud poolehoidjad tuge pakkuda nii edukamates kui raskemates situatsioonides. Tunduski, et sel korral oli protsess kaasaelajate jaoks sportlikust resultaadist tähtsam.

Üks kirglikest fännidest, Priit Randpõld, muretses enne Vikerraadiole antud intervjuud, et tema hääl pole turniirist veel täielikult taastunud. Priidu jaoks oli naiste EM-finaalturniir teine suurturniir, kus ta Eesti võrkpallikoondist toetamas käis. Kaks aastat tagasi sai väisatud meeste Euroopa meistrivõistlusi ning juba septembris sõidab Priit Hollandisse, tänavusele meeste EM-ile.

"Kui Budapestist rääkida, siis seal oli väga äge seltskond ja palju rahvast. Võib-olla esimene mäng olime natuke tagasihoidlikud, aga mida aeg edasi, seda kõvemaks läks ka fännide hääl. Turniiri korraldus pani kohe põhiasjaga puusse, mida ka võrkpalliliit palus – panna fännid sellisesse kohta, kus me oleks ka telepildis ja naiskonnale lähedal. Fännisektor oli tegelikult üpris kaugel platsist, treenerite ja varumängijate selja taga. Kolmandas mängus palusid korraldajad kõikidel eestlastel teisele poole saali ümber istuda, sest praegu olla telepildis tühi pilt ja me ei taha sellist pilti lasta. Sellega panid korraldajad väga puusse, et nad ei arvestanud, et Eesti fänne tuleb kohale mitusada ja et neil vaja sellist kohta, kus nad on näha ja kuulda," lausus Randpõld.

"Sportlikus mõttes eks kõik ju alati loodavad rohkem või vähem. Mina olin valmis, et ikkagi kaks mängu võidame ja kolime sealt edasi Türgisse (kaheksandikfinaaliks – toim.) – see oli selline unelmate lootus, mis küll ei täitunud, aga see ei pisenda seda, millega naise hakkama said. Kui tuli esimene geimivõit, teine geimivõit ja veel kolmas ja neljas, siis tegelikult see emotsioon oli nii äge ja olgem ausad – me läksime sinna ju tegelt nuusutama, kuidas see asi käib ja kuidas mängitakse mujal maailmas. Areng oli silmnähtav ja see oli väga vajalik ja see oli väga hea kogemus."

Madis-Arno Küüsvek käis võrkpalli tiitlivõistluste finaalturniiri vaatamas esmakordselt. Ta toob välja, et korraldajad olid fännide peale omajagu mõtelnud ning näiteks spordihalli diktor tegi oma tööd väga kõrgel tasemel.

"Mindi sinna ikkagi suure laulu ja hõissaga. See rongkäik mis pargist areenile läks, sellega tehti Ungarile ikkagi nähtavaks, et Eesti fännid tulevad. Kõik oma lipud ja viled olid välja toodud ja liikluses elati signaaliga veel kaasa. Pärast mängu jäädi veel saali ja innustati takka ja ma usun, et see võis ka põhjus olla, miks naiste mäng iga päevaga paremaks läks. Fännid olid, jäid ja elasid absoluutselt igale punktile kaasa," kommenteeris Küüsvek.

"Kõige üllatavam oli see, et ka välismaalaste seas tekkis Eesti koondisele fänne – kas ungarlaste või teiste rahvuste seas. Tuldi Eesti fännide sekka, võeti Eesti lipud ja hakati ka skandeerima "Eesti, Eesti". Sellega kindlasti innustati naisi."

Publiku seas jäi silma ka inimesi, kes varem ise naiste rahvuskoondise vankrit vedanud. Nii elas tribüünil eestlannadele tugevalt kaasa Mari-Liis Graumann, kes mitmete praeguste koondislastega koos rahvusnaiskonna särki kandnud. Graumann tegi turniiril huvitavaid tähelepanekuid, millest nii fännidel kui koondislastel on tulevikuks kindlasti üht-teist kõrva taha panna.

"Meeskond tuleb juba teadlikult kõik koos saali ja siis fännid tervitavad neid, aga naised tilguvad ükshaaval. Seepärast vahest tervitame neid, kui näeme, et keegi saali tuleb ja vahel mitte. Meestel on neid eestvedajaid rohkem. Esimeses mängus oli seis nagu ta oli ja oli raske kaasa elada, aga meil puudus fännide poolel korralik eestvedamine, kelle järgi midagi karjuda ja kõik oleks ühes rütmis. Viimaseks mänguks oli see juba päris hea. Meestel on neid eestvedajaid rohkem. Seal on mass suurem ja rohkem on organiseerimist," rääkis Graumann, kelle sõnul oli hea, et mängud toimusid küllaltki järjest.

"Osadel võistkondadel oli kaks päeva ka vaba vahel, aga kui fännina kuhugi sõita, siis on hea, kui kõik mängud on järjest selleks, et puhkust võtta ja kohale sõita. See on hea. Osadel fännidel läks hääl ära, karjusid nii kõvasti. Seda, kas on üks või kaks päeva vahet, ega see hääl ikka paremaks ei lähe, kui see juba ära läheb."

Lõppenud turniiri puhul pole kindlasti kohatu küsida, milline Eesti naiskonna kohtumine jäi debüütturniirist kõige eredamalt meelde?

"Ikka kõige viimane - kui tuleb kaks geimivõitu ja mänguvõit on lähedal. Ainult, et see oli nii pikk ja väsitav, aga emotsioonid olid kogu aeg laes. Kogu aeg toimus midagi. See viimane mäng oli kõige ägedam. Teisest küljest Horvaatialt geimi võtmine oli ajaloo tähise paika panemine, esimene geimivõit suurturniiril. Jooksime lippudega ringi nagu tüdrukud oleksid maailmameistritiitli võitnud," meenutas Randpõld.

"Mulle jäi kõige rohkem meelde Rumeenia vastu kohtumine. See pakkus minu jaoks kõige rohkem emotsioone, isegi rohkem kui viimane mäng. Ma olen suhteliselt rahuliku meelega fänn, aga tolle mängu ajal tõmmati ka mind kaasa nii rusikate viibutamise kui ka püsti tõusmise näol. See mäng võideldi punkt-punkti pärast, see oli fännile väga uhke vaatepilt," lisas Küüsvek.

Mõistagi peab Eesti naiste võrkpall nüüd tulevikku vaatama. Järgmine võimalus Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril mängida on kahe aasta pärast. Meeskonna eduteed vaagides oleks mitu järjestikkust õnnestumist kindlasti vajalikud. Samas ei tohiks ära unustada, kui õhukesel pinnasel Eesti naised praegu kõnnivad. Tagalat on vähe ning veel üsna hiljuti meil rahvusnaiskonda ei eksisteerinudki.
Anname lõpetuseks veelkord sõna pikaaegsele koondislasele Mari-Liis Graumannile.

Toimetaja: Kristo Tamm, Liisi Alamaa



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: