Lühidalt lahti rääkides on Eesti Olümpiaakadeemia eesmärgiks olümpialiikumise edendamine Eestis. Peamiselt tehakse seda läbi olümpiaalase hariduse andmise, kusjuures töötatakse tihedas koostöös Eesti Olümpiakomiteega. Kui algselt tegutseski olümpiaakadeemia Eesti Olümpiakomitee alalise struktuuriüksusena, siis 2009. aastast iseseisva mittetulundusühinguna.

Esimese "vaalana" käsitleme Eesti Olümpiaakadeemia teaduslikku tegevust. Eriti tulemuslik oli organisatsioon selles valdkonnas oma esimesel aastakümnel. Kõik kolm Eesti Olümpiaakadeemia senist presidenti omavad sporditeaduslikku tausta. Olümpiaakadeemiast ja teadusest räägib asutajaliige ja aupresident, Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik: "Üks, mis praegu enam ei toimi, oli näiteks Eesti Olümpiaakadeemia ajakirja välja andmine. Ta ilmus üsna mitu aastat ja lõpupoole isegi kaks numbrit aastat. Sellel oli rahvusvaheline toimetuskolleegium ja seal avaldasid oma töid mitte ainult Eesti sporditeadlased, aga seal oli ka teistest riikidest avaldajaid. See oli üks niisugune konkreetne tegevusliin, mis näitas selle olümpiaakadeemia tegevuse teaduspõhisust."

"Teine, mis väga edukalt tänaseni toimib, on Eesti olümpiasportlaste esinemise teaduspõhine analüüs olümpiamängude järgselt. Uuema aja nähtus on see kui Neinar Selist sai olümpiaakadeemia president. Ta seadis sisse Atko-Meeme Viru nimelise stipendiumi, mida saavad taotleda doktorandid kõigist Eesti ülikoolidest, kelle uurimisteema on seotud spordiga. Minu parimat teadmist mööda on see siiamaani ainus stipendium, mis on suunatud just selles valdkonnas uurimistööd tegevatele doktorantidele."

Eesti Olümpiaakadeemia teadusliku tegevuse oluliseks veduriks oli just
algusaegadel praegune emeriitprofessor Teet Seene. Asutajaliikmena kandis
ta Eesti Olümpiaakadeemia esimese juhatuse koosseisus teadusnõukogu
esimehe vastutust. Professor Seene meenutab, et olümpiaakadeemia kui teadusliku organisatsiooni kontseptsiooni taga oli suuresti selle esimene president, professor Atko-Meeme Viru. 1989. aastal, mil olümpiaakadeemia loodi, olid lähenemisel ka väga praktilised põhjused.

"Raskusi oli kraadi kaitsmisega. Idee oli hakata teaduskraade kaitsma olümpiaakadeemia teadusnõukogus ja see teadusnõukogu pidi selleks taotlema õigused, aga selleni ei jõutud – enne varises Nõukogude Liit kokku ja tuli Eesti Vabariik. Kui me veel Nõukogude Liidu koosseisus olime, siis olid teadusplaanid suured – hakata välja andma ka toimetisi," selgitab Seene.

Olümpiaakadeemia koordineerib nüüdseks rohkem kui 20 aastat kestnud kooliolümpiamängude projekti. Kooliolümpiamängude põhieesmärgiks on tuua olümpiamängud kui laiem spordi- ja kultuuripidu iga õpilaseni. Projektis osalevad koolid korraldavadki oma miniolümpia: võisteldakse erinevatel spordialadel, aga olümpialiikumise ideest ja ajaloost räägitakse võistlustele eelneval olümpiaharidusperioodil ka ainetundides. Ikka ja jälle suudavad õpilased üllatada omapoolse pühendumise, vaimukuse ning entusiasmiga.

"Esimesed kooliolümpiamängud toimusid 1996. aastal. See sai alguse ja järjest rohkem tekkis neid koole, kes suuremal või vähemal määral Eesti Olümpiaakadeemiaga kooliolümpiamänge korraldasid, aga kuskil 2000. aastate keskpaiku Eesti Olümpiaakadeemia nägi, et see on väga tänuväärne tegevusliin ja siis oli teatud aja vältel selge prioriteet just kooliolümpiamängude liikumise edendamine," räägib professor Vahur Ööpik.

"Mis mul selgesti meeles on, on et 2008. aastal toimusid aasta jooksul kokku 37 kooliolümpiamängud. Meie selline eesmärk mõnda aega oli saavutada see, et ühel kalendriaastal kõigis Eesti maakondades toimuksid kooliolümpiamängud. Paraku tookord üks maakond "vedas alt" ja need 37 kooliolümpiamängud haarasid kogu Eesti, välja arvatud see üks maakond," selgitab Ööpik.

Noortele pöörab Eesti Olümpiaakadeemia tõepoolest palju tähelepanu. Lisaks kooliolümpiamängudele antakse olümpiaalast haridust ka spetsiifilisemate programmide kaudu. Alates 1991. aastast on Eesti Olümpiaakadeemia Rahvusvahelise Olümpiaakadeemia liikmesorganisatsioon. Suurepärase väljundina pakub rahvusvaheline organisatsioon ka Eesti huvilistele võimalust osa võtta noortesessioonidest, mis toimuvad igal aastal Rahvusvahelises Olümpiaakadeemias Antiik-Olümpias, Kreekas.

Rahvusvahelise Olümpiaakadeemia kahe nädala pikkusel noortesessioonil teiste seas Ülenurme gümnaasiumi projekti- ja arendusjuht Merlin Ponna. Ülenurme gümnaasium on tema sõnul ainuke kool Eestis, mis kuulub rahvusvahelisse Pierre de Coubertin'i koolide võrgustikku. Merlin Ponna rääkis oma iidses Olümpias saadud kogemustest ka Vikerraadiole. "Põhifookus oli eelmine aasta see, kuidas sportlased on eeskujuks inimestele – kas võib neid eeskujuna võtta või mitte. Selle põhjal olid seal hästi sügavad diskussioonid ja meil oli seal kaasatud ka kusagil 20 sportlast, kes on ka päriselt olümpiamängudel käinud ja kes jagasid oma kogemusi. Seda teemat puudutati hästi põhjalikult erinevatest valdkondadest. Meid oli ligi 200 ja esindatud oli üle saja erineva riigi," jagas Ponna.

"Need, kellega mina seal rohkem suhtlesin, nad kõik olid nii erineva taustaga. Ühed olidki olümpiasportlased, kes on pühendanud terve oma elu sporditegemisele. Teine seltskond olid näiteks noorsootöötajad, siis olid seal veel näiteks linnavalitsuste töötajad."

"Olümpiaharidus ei tähenda ainult sporti. See ongi see, et sa ületad ennast oma tegemistes, sa elad teistele kaasa, sa oled aus kõiges, mis sa teed, et pärast olla rõõmus enda tulemuste üle – see on olümpiaharidus, mida me siin koolis läbi spordi või läbi erinevate ainetundide õpilasteni tuua," räägib Ponna sellest, kuidas olümpiaharidust Ülenurmel igapäevaselt rakendatakse.

Noortesessioonide olustikust osa saamiseks pole vaja tingimata
Kreekasse sõitagi, sest Eesti Olümpiaakadeemia korraldab analoogseid
ettevõtmisi ka siin.

Tahke ja tegevusharusid on Eesti Olümpiaakadeemial aga palju rohkem ning hea ülevaate pakub neist olümpiaakadeemia kodulehekülg. Kui teie hinge jäi küsimus, miks on tänapäeval olümpialiikumise ideaalide propageerimine ikkagi vajalik ja mida Eesti sport sellest saab, siis ehk annab vastuse professor Vahur Ööpiku kokkuvõtlik mõte: "Eesti Olümpiaakadeemia eesmärk on olümpialiikumise edendamine Eestis. Mitte konkureerides Eesti Olümpiakomiteega, aga tehes koostööd ja pidades silmas ühiseid eesmärke. Segevuse aluseks on lõppkokkuvõttes olümpiaharta. Kui me loeme, mis olümpiahartas kirja on pandud ja mis on olümpialiikumise eesmärgiks, siis seal ei ole kirjas, et see on mingi spetsiifilise äritegevuse arendamine või midagi taolist. Seal on kirjas just need üllad ideaalid – inimese harmooniline areng."

"Seal on isegi kirjas see, et sportimine on inimõigus ja seal on kirjas ka ausa mängu järgimise põhimõte – kohe Rahvusvahelise Olümpiakomitee põhimõtete loendis. Järelikult tuleb hoolt kanda, et neid ideaale ei unustataks igapäevases kommertsiaalses maailmas tegutsedes, vaid neid peetaks silmas ja au sees, sest vastasel juhul kogu olümpialiikumine muutuks ju farsiks. Eesmärgid on ju deklareeritud kõrgel ideelisel tasandil. Kui me tahame, et seda laiem üldsus tõsiselt võtaks, siis tuleks nende kõrgemate ideeliste väärtuste suunas ka liikuda, vaatamate sellele, et see võib mõnikord olla mitte kõige kergem ettevõtmine."