"Pealtnägija": Budõlin loodab Šveitsi judokad olümpiamedaliteni viia ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Eesti läbi aegade üks edukam judokas Aleksei Budõlin on alustanud ilma suurema kärata uut elu Šveitsis ja töötab sealse rahvuskoondise treenerina. Pärast tõuse ja mõõnasid karjääris ning pikka vaikust avalikkuses lubasid 43-aastane endine olümpia ja MM-i medalimees ning tema perekond Taavi Eilati ja "Pealtnägija" endale külla. Kusjuures meeldiva üllatusena selgus, et isegi Šveitsi lipu all treenib Budõlin eestlast.

Kui kaheksakordne Eesti meister, maailmameistrivõistluste hõbe ja pronks ning Sydney olümpia kolmas mees Budõlin 2013. aastal "Pealtnägijale" intervjuu andis, oli Eesti üks edukaim judokas ületanud oma elu sügavaima mõõna ja pürgis Eesti koondise peatreeneriks. "Praegu võib öelda, ma olen tagasi," ütles ta toona.

Kuus aastat hiljem kohtus "Pealtnägija" Budõlini ja tema neljaliikmelise perekonnaga Zürichist pooletunnise autosõidu kaugusel väikeses Bruggi linnakeses. Siia kolimisel oli kaks põhjust – ühelt poolt soovis Budõlin ise elumuutust, teisalt muudeti Eesti koondises süsteemi, sisuliselt tema peatreenerikoht koondati.

"Meie juhatus ütles, et nad tahavad natukene muuta selle süsteemi, et need treenerid, kes töötavad klubis oma sportlasega ja kui nad tahavad nendega sõita võistlustele,  siis nad sõidavad, meil ei ole vaja seda peatreenerit," selgitas Budõlin.

"Eks muidugi oli murekoht see, kui ta peatreenerikohast Eestis pidi loobuma, et mis saab edasi. Ma arvan, et see lihtsalt Aleksei jaoks ka tasapisi ammendas ennast," arutles mehe elukaaslane Ilona Toots. "Mitte see, et Eestis ei ole kellegagi tööd teha, aga sportlasi on palju vähem ja seda perspektiivi tundus palju vähem."

"Need mõtted mul olid varem ka. Kui lõpetasin oma spordikarjääri, siis tahtsin juba minna kusagile ja soomlased kutsusid, aga mul oli tunne, et tahan, aga mul ei olnud kogemust," lisas Budõlin. "Lõpetasin Tallinna Ülikooli ja siis pärast olin Eestis, töötasin kümme aastat ja siis tuli see tunne, et nüüd ma olen valmis."

Šveitsi koondisse kutsus endise tippjudoka peatreener Giorgio Vismara – 2017. aastal sõlmiti aastane leping ning Budõlin elas kordamööda Eestis ja Šveitsis. Aasta tagasi, kui mees oli ennast tõestanud, algas uus kontraht ja see tähendas muutust kogu perele.

Budõlin selgitas, et kui juba perega teise riiki kolida, tahtis ta pikemaajalisemat lepingut ja šveitslased olidki nõus sõlmima lepingu 2024. aasta Pariisi olümpiamängudeni.

Pariisi olümpiani kolisid Budõliniga Tallinnast Bruggi 27 aastat mehe kõrval olnud Ilona, lasteaias käiv viieaastane Aleksander ja 18-aastane Malena.

Taavi Eilat ja Ilona Toots Autor: ERR

"Meie elu kese on alati olnud Aleksei karjäär. Mitte, et see oleks tema peale sunnitud otsus, vaid minu jaoks on see samavõrd huvitav olnud nagu tema jaoks," rääkis Toots. " Ma ei ütleks küll, et ma oleks [midagi] ohverdanud, selles mõttes, et eks see elu ole üks pidev kompromisside tegemine, aga pigem Aleksei on alati toetanud, et ma midagi teeks, et ma rohkem ponnistaks või noh, millegi poole püüdleks. Aga minu jaoks on see küll olnud täielik rahuldus."

Üks asi on ka materiaalne pool – Šveitsi koondise treeneri palk ei erine palju siinsest bussijuhist, kuid on pere sõnul piisav, et kõrge elatustasemega riigis hakkama saada. Tõsi, teatud kompromisse tuleb teha ja piirikaubandust nuumata – Budõlinid käivad iganädalasi suuremaid oste tegemas 30 kilomeetri kaugusel Saksamaa toidupoes. Seda enam, et Toots, kes kirjutab Šveitsist küll Eesti elustiili portaali veergudele artikleid, otsib alles tööd.

Tütrele kõige keerulisem elumuutus

"Ma just lõpetasin töötukassa kursused, kolm ja pool nädalat käisin. Õpetati, kuidas Šveitsis üldse tuleb tööd otsida, ma just naersin, et Eestis oleks tõenäoliselt see on kestnud kaks päeva ja sipsti ja tehtud," muigas Toots. "Aga siin on kolm ja pool nädalat, istume ja joonistame ja kuidas CV-sid teha, milliseid pabereid peab esitama. Šveits on üldse niisugune hullumeelne paberimajanduse maa. Ma tõin niisuguse mapi nüüd koju sealt ja seda ma pean igale tööandjale saatma, olgu see siis kauplus või olgu see mingisugune meediaettevõtte."

Kõige keerulisem oli elumuutus gümnaasiumis käivale 18-aastasele Malenale, kes õppis mõne kuuga selgeks saksa keele ning käib nüüd igapäevaselt rongiga Saksamaale kooli.

"Minu jaoks oli see kohutavalt raske. Jätsin kõik sõbrad, keda ma olen kaheksateist aastat tundnud ja ülejäänud suguvõsa, hobid, kool, kõik jätsin sinna. See oli tõsiselt raske. Aga ma olen siin juba kaheksa kuud ja olen täitsa harjun selle kõigega," tõdes Malena Budõlin.

Vaieldamatult on ka pere jaoks olnud kõige dramaatilisem aeg 2004. aasta Ateena olümpia ja sellele järgnenud aastad, kuhu jäävad nii lahkhelid treeneriga, suhtlus mentori ja sensitiiviga ning avalikkuse ootus, millega kiputi Budõlinile juba medalit enne võistlust kaela riputama. Eesti tippspordi lootus kustus meie kõigi silme all.

"Ma võtan seda nagu kogemust. Lihtsalt, oli hea aeg, siis oli mitte väga hea aeg ja kõik, mis minuga toimus, see lihtsalt viib kuskile mind," rääkis Budõlin. "Ma olen praegu siin ja siis, kui ma vaatan tagasi, siis see peab olema kõik nagu see oli."

Budõlin, kes käib nüüd Eestis paar korda aastas turistina, kolis Bruggi kolmetoalise korteri magamistoa riiulile ka võidetud medalid. "Me võtsime ainult need, mis on tegelikult siin südames. Mul on tegelikult palju teisi medaleid, aga terve karp jäi Tallinnasse," rääkis ta.

Kadunud olümpiapronks

Intervjuu salvestamise ajal on siit puudu Budõlini kõige suurem saavutus – Sydney olümpiapronks, mis, üllatus-üllatus, on lihtsalt kadunud. Kuigi avalikkuse ette jõudis uudis medali kaotsiminekust alles eelmisel suvel, jäi Budõlin autasust ilma juba üheksa aastat tagasi, kui pronks USA-st Eestisse reisiva lennuki pagasiga haihtus.

"Sõitsin USA-sse, mul olid seminarid ja loomulikult iga kord võtsin medalid kaasa, kõik nad tahavad näha või vaadata," selgitas Budõlin. "Ma olin oma sõbraga, käisime koos, siis meil oli kaks kotti ja üks oli natukene rohkem täis ja teine oli jah... Siis nad ütlesid, et pange mõned asjad siia ja ma lihtsalt võtsin ja panime niimoodi, et ma isegi ei vaadanud. Ja just see medal läks sellesse kotti, mis on kadunud. See juhtus nii jah."

"Me saatsime küll tähitud kirju, küll e-meile, küll helistasime sinna American Airlines kontorisse üle ookeani, aga vastus oli null," lisas Toots. "Kuni kaks või kolm aastat tagasi mingi heatahtlik töötaja halastas ja ütles, et ahaa, te otsite seda, palun, siin on teile need skännitud dokumendid ja saatis meile."

Lootus ammu kadunud pagasit ja medalit tagasi saada kadus kiiresti ja seepärast taotleti rahvusvaheliselt olümpiakomiteelt pronksist duplikaati. Pöördeid üheksa-aastases medalisaagas on palju ja abistajad isegi peaminister ja politsei peadirektor, kuid pärast pikka kannatamist lahendus ikkagi tuli. Aprilli keskel sai Malena medali duplikaadi Tallinnas olümpiakomiteest kätte ja nüüdseks on Budõlin taas olümpiapronksi omanik.

"Aga nagu ma ütlen, et see on rohkem Ilona medal. Meil on nüüd kodus kaks medalit, üks minu, mille ma kaotasin ja Ilona teise võitis, ta tegi päris palju tööd," kiitis Budõlin.

"Asi juba oli põhimõttes, et miks see medal ei lähe kellelegi korda peale meie pere," ütles Toots.

Just olümpiamedalid on sihiks ka nüüd Šveitsis – kui 2020. aasta Tokyo mängudel Budõlin oma kasvandikele veel liiga kõrgeid panuseid ei pane, siis eesmärk on neli aastat hiljem Pariisis jõuda pjedestaalile. Budõlin koos Itaaliast pärit peatreeneriga moodustab tööjõulise tandemi, kus just Eesti mees on see, kes matil poistega nii-öelda musta töö ära teeb.

Eestlane Šveitsi koondises

Šveitsi koondise meeste seas kõige noorem, Otto Imala, on tegelikult Eesti noormees, kes kolis perega Šveitsi 12 aastat tagasi ja nüüdseks võtnud siinse kodakondsuse. 22-aastane judokas on üks alpiriigi  tulevikulootus.

"No olümpiakuld on ikkagi eesmärk," kinnitas Imala. "Tokyo on esimene eesmärk, aga muidugi pikas perspektiivis mõtled ikkagi Pariisi peale, seal on kõige suurem võimalus head tulemust teha."

Nii nagu tema hoolealune töötab fokuseeritult, on sihiku paika saanud ka treener Budõlin. Kui kauaks Šveits kirbule jääb, ei julge aga Ilona ega Aleksei lubada.

"Ma ei taha öelda, et nüüd ma olen siin ja nüüd ma olen rahul. Ei, ma töötan siin viis, kuus, võib-olla kümme aastat ja siis edasi," arvas Budõlin.

"Peamine on see, et Aleksei tunneks seda väljakutset, et ta tahab, ma ei tea, kas minna alles arenevasse judomaale või vastupidi, minna kuskile veel professionaalsemasse meeskonda töötama või ta tahab üldse suunda muuta," arutles Toots. "Võib-olla ühel päeval on kõik, aitab.  Kuigi see on väga vähetõenäoline."

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: