Lumevõrkpalli Eesti meister ala võimalustest: visiooni peab olema
Möödunud nädala laupäeval sai Otepääl lisaks ühele klassikalisemale spordialale ehk murdmaasuusatamisele kaasa elada ka ennast spordimaailmas alles kehtestavale lumevõrkpallile. Sellel omapärasel alal selgusid läbi aegade esimesed Eesti meistrid.
Otepää suusastaadioni kõrvale oli rajatud võrkpalliväljak, mida kattis mitmekümne sentimeetri paksune lumekiht. Külma peletamiseks kandsid mängijad ka suhteliselt paksu riietust, missugust saali- ega ammugi rannavõrkpallis mõistagi ei kohta.
Konkurentsi rohkusega üritus ei hiilanud, sest kui naiste turniiriks andis ennast üles kokku neli koosseisu, siis meeste hulgas olid medalivõitjad juba enne turniiri algust selgunud: registreerijaid koguneski täpselt kolme meeskonna jagu. Hoolimata sellest, et paljude jaoks on lumevõrkpall pigem küsimusi kui vastuseid pakkuv ala, panustab rahvusvaheline võrkpalliliit selle arengusse üsna palju.
Lumevõrkpallist Eestis ja maailmas räägib Eesti meistrivõistluste peakorraldaja Tauno Lipp, kes ise mänginud Eesti kõrgliigas saalivõrkpalli.
"See on selline huvitav mäng, mis veel eelmine aasta oli kaks versus kaks," iseloomustas Lipp ala Vikerraadiole. "Sellel aastal toodi esmakordselt üks mängija väljakule juurde ja üks on ka varumängija, võistkonnas on siis neli mängijat. Eesmärk ongi puhtalt see, et pall püsiks rohkem mängus, sest lumes on oluliselt keerulisem liikuda kui liival. Kuna see on maailmas võrdlemisi uus mäng ja üritatakse jõuda ka taliolümpiamängudele, siis perspektiivi peaks olema."
Kui palju on Eesti meistrivõistlustel mängijaid, kelle nimi võiks võrkpallisõpradele midagi öelda? "Inga Parve ja Mari-Liis Graumann käisid vahetult enne jõule ka MK-etapil Moskvas. Nemad on huvitav võistkond, kes tahab loodetavasti tulevikus selle alaga tõsiselt tegeleda."
Mari-Liis Graumann on saalivõrkpallis kuulunud Eesti koondisse ning teinud koos Natalja Bratuhhinaga tegusid ka rannavõrkpallis. 36-aastane sportlane ei karda endiselt uusi väljakutseid ning on nüüd jõudnud lumevõrkpalli juurde. "See aasta on esimest aastat Euroopa karikasari ja meil avanes võimalus seal osaleda," rääkis Graumann. "Seal oli -14 kraadi ja mu kintsud külmetasid pärast kaks päeva. Väga ekstreemsed tingimused."
Mis on kõige suurem erinevus saali-, ranna- ja lumevõrkpalli vahel? "Kõige raskem on kolm kolme vastu mängida, taktika paika saada. Kunagi väga-väga noorteklassis mängiti võib-olla kolm kolme vastu, see on meelest läinud. Mulle tundub ka, et liiva peal on isegi kergem liikuda kui lume sees. Seda on praegu raske uskuda, et see olümpiale jõuab, aga visioon peab olema."
Kas Euroopa karika etapil oli juba näha mängijaid, kes on võtnud lumevõrkpalli enda spetsialiteediks? "Väga täpselt ei oska vastata, sest ei ole rääkinud, kuidas ollakse ette valmistunud," tõdes Graumann. "Kindlasti oli seal mitmeid Venemaa rannavõrkpallureid. Näha oli, et nad on mingit trenni teinud. Neil oli mitmeid variante taskus ja liikumine hoopis teine kui meil platsi peal."
Lumevõrkpall ja taliolümpia. Seda sõnapaari kuuleb uuest spordialast rääkides tõepoolest palju. Aga kui reaalseks talimängude programmi taolist täiendamist ikkagi pidada saab?
"See küsimus on väga keeruline," rääkis Lipp. "Publikuhuvi puhul oleks koht tõenäoliselt olemas, lume peal see käib. On ju olemas saalivõrkpall ja rannavõrkpall. Ühtpidi võiks ta olla, teistpidi tundub naljakas, et nii palju neid võrkpallialasid olümpiale - mis järgmiseks? Keeruline on antud hetkel vastata. On teada, et rahvusvaheline võrkpalliföderatsioon teeb tööd, et see olümpiale jõuaks ja eks aeg näitab. See on niivõrd uus ala, mis tahab lihtsalt areneda."
Olgu lõpetuseks öeldud, et lumevõrkpalli läbi aegade esimesed Eesti meistrid on naistest Mari-Liis Graumann, Inga Parve ja Katrin Nevolainen. Meestest kuulub see au Ragnar Pähnile, Mihkel Nuudile, Heiki Hundile ja Karl Jaanile.
Toimetaja: Anders Nõmm