Läbisid 76 km vees, 3600 km rattal ning 844 km joostes, 30-kraadises kliimas kokku pisut vähem kui 239 tunniga ja purustasid kehtiva rekordi 13 tunniga. Mis tunne oli finišisse jõuda?

Hea tunne ikka, aga seal tuleb arvestada, et on kahte sorti emotsioone, mida sa koged. Üks emotsioon saabub enne kui sa finišisse jõuad, ehk siis kui ajul jõuab teadmine kohale, et sa täna või siis kohe oled lõpetamas – need on niisugused võimsad emotsioonid ja neid sa tavaliselt koged üksinda rajal olles. Teine emotsioon on alati finišijoont ületades, sest siis on meeletult hea tunne, et sa nüüd saad jääda seisma. Naljatledes võibki öelda, et põhimõttelist võtadki sellise katsumuse ette, et teed 20 päeva sporti selleks, et jääda seisma ja kogeda seda tunnet.

Mis on sellise katsumuse juures kõige raskem?

Kõige raskem mul selle konkreetse katsumuse puhul oli ratas, sest ma panin ikkagi niivõrd kiire rattaraja kokku, et iga päev ma ainult tõuse ja laskumisi võtsingi ja see ikkagi küpsetas päris korralikult mu jalgu. Kui ma jooksma sain, siis oli hea meel sealt sadulast maha tulla, sest keskeltläbi ikkagi kuus ja pool tundi kogu aeg rattasadulas olla on ikkagi päris keeruline. Tegelikult on uni üks suuremaid asju, sest kui sul jääb und väheks, siis see seisund kus sa üles ärkad ja mõtled, et ma pean uuesti minema – see on kõige keerulisem.

Kust ja kuidas sa jõudu ja motivatsiooni ammutad?

Motivatsiooniga mul väga palju probleeme ei ole. See tuleb mul seest ja mul lihtsalt meeldib teha kõiki neid alasid ja üldse sporti – mul sellist asja ei ole, et miks ma siin olen ja ma võiksin seda teha ka täiesti üksi, ilma, et keegi sellest midagi teaks. Ma lihtsalt naudin seda.