Eelmise sajandi Eesti edukaim talisportlane oli Kaija Parve ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Kes oli möödunud sajandil Eesti kõige edukam talisportlane? Õige vastus - Kaija Parve. Ta võitis naiste laskesuusatamise pioneerina maailmameistrivõistlustel seitse kulda, neist kaks korda individuaaldistantsil. Aga enne kui Parve andekus sihikindlalt treenides välja lõi, lippas ta vanemate vendade kannul kodukandi Nõmme ja Mustamäe nõlvad risti-põiki läbi.

"Ma sõitsin nelja-aastasena oma esimese maratoni Keilast Tallinnasse, küll isa suusakepi küljes. Aga läbisin. Kuueaastaselt käisin esimest korda laagris. Mingi hetk, kolmandas-neljandas klassis hakkasin käima paralleelselt ujumistrennis, siis hakkas üks trenn teist segama, siis oli loogiline, et valisin endale suusatamise," meenutas Parve ETV saates "Suurmeistrid".

Juba 12-aastasena võitis Kaija endast mitu aastat vanemate murdmaasuusatajatega konkureerides auhinnalisi kohti. Ühel talvel tuli ta Eesti meistriks nii püssiga kui ka püssita suusatamises. Aita ja Tõnu Pääsuke olid teinud väärt tööd ja 18-aastasena astus Kaija tarmukalt suurde sporti. "Ma olin suhteliselt ambitsioonikas, kangekaelne ja hambad ristis ikka punnisin päris kõvasti. Eks treener oma plaanidega suunas sinnapoole, et sa saaksid paremaks. Tõnu Pääsuke oli selles mõttes fenomenaalne treener, et ta teadis, kuidas oma õpilased treenima panna. Ja väga tugevalt treenima."

Siis jäi laskesuusatamine Tõnu Pääsukese soovitusel kaalukausil peale ja aastal 1984 Prantsusmaal peetud esimesel naiste MM-il alustas Parve Nõukogude Liidu teatenaiskonna liikmena medalite kogumist. Tõsi, tulejoonel päästikule vajutamine polnud alguses üldse lihtne. "Ma ei olnud püssiga väga suur sinasõber ja ma ei saanud mitte kunagi väga suureks sinasõbraks," tõdeb Parve. "Oli õnnestunud starte ja oli ka väga ebaõnnestunud starte. See meeldis mulle rohkem, kui see oli mul kuskil voodi all, kui see mul käes oli."

Treeningulaagrid Venemaa lõpututel avarustel, mitu ööpäeva kestnud rongisõidud ja kohati teravaks muutunud suhted naiskonnakaaslastega olid medali teine külg. "Meil oli üks koondise liider, kes ei saanud aru, kuidas mina nii kiiresti suusatan ja tema ei suusata nii kiiresti. Eks meil vahel läks ütlemiseks. Aga ma oma rahuliku loomusega suutsin selle alla neelata."

Kaija ei suutnud mitte ainult tundeid valitseda, vaid tänu tugevale närvikavale ja keskendumisvõimele end ka olulistel momentidel maksma panna. 1987. aasta Lahti maailmameistrivõistlustel usaldati eestlannale teatesõidus ankrunaise roll ja tema võidukas finiš tõi Pärnus valmistatud Visu suuskadele veelgi tuntust.

Enam rahulolu pakkusid Parvele kaks individuaalset maailmameistritiitlit. Esimene 1985 ja teine aasta hiljem - mõlemal korral valiti ta ka Eesti parimaks naissportlaseks. Säravatest saavutustest hoolimata jäi Kaija võib-olla avalikkuses liialt varju. Tundnud suurt väsimust, nii vaimset kui ka kehalist, loobus Parve tippspordist juba 24-aastasena. Kõik, aitab. "Teadsin, et kunagi ala on olümpial. Mehed ju olid, oli aja küsimus, millal ka naised jõuavad, ise kahjuks ei jõudnud oodata, et oleks ka sinna saanud."

Peagi sündis Kaija ja kergejõustiklase Marek Helinurme perre esimene tütar, neli aastat hiljem ka teine. Hana-Maarja lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja töötab juristina. Ulla-Maarit, kes võistles laskesuusatajana juunioride MM-il, õpib Tallinna tehnikaülikoolis majandust. "Emotsionaalselt minu kaks kõige suuremat medalit on minu kaks tütart, kes on minu kõige suuremad saavutused."

Laskesuusatamise tubli järelkasv kütab Parve emotsioonid taas kuumaks. Spordiala föderatsiooni juhatuse liikmena aitab ta jõudu mööda kaasa, et juunioride tiitlivõistlustel medaleid võitnud Rene Zahkna, Tuuli Tomingas, Meril Beilmann ja teised jõuaksid samuti suurde sporti. Kaijat usaldatakse ja kuulatakse, ta on järelkasvule autoriteet. "Noored on natuke kärsitud. Nad tegid väga häid tulemusi, eks nende endi ootused on ka praegu väga kõrged. Nad arvavadki, et võiks võidult võidule marssida, aga need tagasilöögid on paratamatus. Need tulevad, nendega peab õppima toime tulema. Õpid nendest negatiivsetest emotsioonidest, lükkad kõrvale ja lähed edasi."

Parve leiab, et praegused tippu pürgijad harjutavad pühendunumalt kui tema omal ajal. Samas napib võistkonnal abilisi ning Tõnu Pääsuke istub pärast treeneritööd autorooli, määrib suuski ja otsib ka toetajaid. "Järelkasvul on kindlasti vaja toetust. Ma ei tea, kust see raha leitakse. Aga kui tahetakse, et Eesti sport püsima jääks, siis on selleks vaja ka vahendid leida."

Toimetaja: Siim Boikov



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: