Laupäevase võistluspäevaga kogus Erm 3497 punkti (60 meetrit 6,94, kaugushüpe 7.77, kuulitõuge 15.27, kõrgushüpe 1.98) ja edestas oma Apeldoornis püstitatud Eesti rekordi graafikut 50 punktiga. Otsustav päev algas tugeva isikliku rekordiga 60 meetri tõkkejooksus (7,91).

"Öösel magasin, aga vähem kui oleks lootnud," kommenteeris Erm. "Tegin soojendusel kaks kolme tõkkega jooksu ja üks neist oli väga-väga super, olin päris kindel, et rekord tuleb. Jooksus endas läks esimene tõke natuke aia taha, ei saanud hästi välja ja päris õige koha pealt ei tõuganud ära. Ülejäänud jooks oli väga hea rütmiga."

Teivashüppevõistlus algas brasiillase Pedro de Oliveira tõttu kõrgusel 3.70, Erm pidi oma avakatset tükk aega ootama ning ajas siis algkõrgusel 4.80 lati esimese hüppega maha. Sellele järgnes aga väga kindel võistlus ning alistus ka 5.30. Et kuldmedalis kinni olnud Sander Skotheim piirdus viie meetriga, jättis Erm 5.30 ületamise järel 5.40 vahele ning läks kohe üritama kõrgust 5.50, et 1000 meetri jooksuks norralasest üldarvestuses ette minna. Seekord see veel ei õnnestunud.

"Kõigepealt oli päris pikk paus, enne kui algkõrguseni jõudsin. Samm oli natuke sassis, esimene hüpe oli natuke hirmus, aga pärast seda tegin kõik ilusti ära. 5.30-st oleks võinud varem üle saada, siis oleks natuke rohkem energiat olnud, aga 5.50 - mõtlesin, et seda tuleb hüpata, tundus risk, mida pidi võtma. Tean, et see kõrgus on olemas, pean seda ületust veel lihvima," muigas Erm.

1000 meetri jooksu eel edestas Skotheim üldarvestuses Ermi 52 punkti ehk nelja ja poole sekundiga. Joosti koos, viimase ringi alguses üritas Skotheim Ermist mööduda, eestlane ei lasknud sellel juhtuda ning positsiooni nimel käis paarsada meetrit päris füüsiline võitlus.

"Üritasin vahepeal magada, aga ei suutnud! Pikutasin ja istusin, tegelesin mõne krambiga, aga sain hakkama. Otseselt ei läinud [kullale jooksma], tahtsin head positsiooni," selgitas Erm. "Tahaks ikka sisekurvi joosta, võib-olla seal natuke maadlesime. Teadsin, et Vilem [Strasky] pidi jooksma päris kõvasti, et tõusta - teadsin, et tema taga tuleb jooks. Tiksusin seal niikaua, kuni oli 200 meetrit minna. Mõtlesin, et lasen korraks sammu lõdvaks, et äkki Skotheim koperdab ja saan sealt minna, aga ma ei oodanud, et ma sealt viis sekundit maha jooksen!"

26-aastane Erm on nüüd kolmekordne tiitlivõistluste medalist: lisaks Nanjingi MM-hõbedale on tal eelmistelt sisemaailmameistrivõistlustelt pronks ning mullustelt Euroopa meistrivõistlustelt kümnevõistluse kuldmedal. Apeldoornis tuli vaatamata Eesti rekordile leppida neljanda kohaga, aga sisehooaja saab MM-hõbedaga kindlasti lugeda õnnestumiseks: "kõik peale kõrgushüppe on ikka viieline," võttis Erm võistluse kokku.