Lillo käis raadioreporterina 11 olümpial ning paljudel MM-idel ja EM-idel.

2010. aastal pälvis Lillo Eesti Ringhäälingute Liidu aastapreemia Kuldmikrofoni, 2023. aastal tänas Eesti Spordiajakirjanike Selts teda tehtud töö ja panuse eest EOK 100 rinnamärgiga.

Tiit Karuksi õnnesoov Erik Lillole:

Meenutan heldimusega nelja suve- ja kahte taliolümpiat, kui koos Erik Lilloga sündmuste epitsentrist olümpiaheitlusi vahendasime. Hinge on läinud meie koostöö kümnel kergejõustiku tiitlivõistlusel: neljal olümpial, viiel MM-il, ühel EM-il.

Eredaimana kangastub 6. august 1992. Niisiis, Barcelona olümpia, uuele elule äratatud imposantne Montjuici staadion, meeste 400 meetri tõkkejooksu finaal.

Ühendriiklane Kevin Young finišeeris ulmelisena tundunud ajaga 46,78 ja viis maailmarekordi uude sekundisse. Youngi rekordaeg püsis pea kolm aastakümmet.

Ulmeline oli ka Eesti Raadio kommentaatori Erik Lillo vahendus sellest ajaloolisest jooksust – tõeline reporterikunsti kõrgpilotaaž!

Olen tol mälestusväärsel päeval oma päevikusse kirja pannud: "Kolleeg Lillo reportaaž kannatab igas mõttes välja võrdluse Kevin Youngi jooksuga: mõlema esitus kulges tõusvas joones. Lillo Erka läks totaalselt pöördesse. Tema niigi vali hääl kogus distantsi edenedes detsibelle ja lõi mu praktiliselt kurdiks. No oli alles soolo!"

Youngi imelist jooksu saatnud Lillo imeline reportaaž ei unune!

Eriku lemmikalad on olnud ilmselt kergejõustik, murdmaasuusatamine ja võrkpall. 75. sünnipäeval meenutas ta ERR-i spordiportaali vahendusel kirkamaid hetki oma pikalt teekonnalt: "Meeldejäävaim reportaaž oli kahtlemata meeste 15 km klassikat Salt Lake City taliolümpial. Veerpalu edu aina suurenes. 15 sekundit, 20 sekundit… See ei saa olla tõsi. Kananahk tuleb tänini peale, kui tollele kullale mõtlen.

Või Götzis 1995. Õpetasime staadionidiktorit, et pole mitte Erki Null, vaid Erki Nool. Esmalt oli planeeritud vaid üksikud lülitused, aga kui siis hakkas tulema – 10,71, 8.10 – Eesti rekord kaugushüppes, mis kehtib tänaseni. Lõpuks olime pidevalt eetris. Nool tegi 8575 punkti."

ERR-i kõnealuses loos viitas Tarmo Tiisler X-faktorile, mis on vorminud Erik Lillost Erik Lillo: "See oli umbes 1970. aastate keskpaigas, kui ma olin maal ja kuulasin raadiot. Raadiost tuli kergejõustikureportaaž (või oli see ujumine, vahet pole) Mind lummas see hääl, milles oli väge ja millest kiirgas armastust spordi ja elu vastu.

2010. aasta suvel olin ma jälle maal  ja kuulasin raadiost sedasama häält. Veidi madalamaks ja sügavamaks läinud, aga armastust spordi ja elu vastu oli täpselt sama palju.

Ma olin seda häält tundma õppinud ja kogu aeg imetlenud. Mitte ainult seda kõla ja võimu, mis oli hääle sees, aga seda armastust spordi ja elu vastu, mis oli hääle taga."

Sport on Erikut saatnud kogu tema pikal ja põneval teekonnal: Taru Ülikooli Spordiklubis, Kalevi kergejõustikukoolis, spordiseltsis Noorus, Eesti Kergejõustikuliidu peasekretäri ametis. Ja kirsina tordil: üle kolmekümne aasta Eesti Raadio sporditoimetuses – kommentaatorina, ka toimetuse juhina.

11 olümpiat kohapeal pluss viis olümpiatiimi koosseisus Tallinnas. Palju muid tiitli- ja rahvusvahelisi võistlusi. 2004 – Kultuurkapitali preemia Eesti Raadio olümpiatiimiga; 2010 – Ringhäälingute Liidu auhind Kuldmokrofon.

Imeline teekond! Õnne ja pärituult, Erka!

 * * *

Vaata 2015. aasta saatesarja "Elu lugu" osa Erik Lilloga:

Kuula 2014. aasta saate "Vana raud" osa Erik Lilloga: