Aleksei Tammiste oli kuldse Kalevi põlvkonna üks vähem tituleeritud mängijaid – vaid üks Euroopa meistritiitel 1971. aastast, aga Kalevi spordihalli tuli rahvas sageli vaatama just tema meisterlikku sõud.

Ta oli alter ego eestimeelsetele korvpallisõpradele, kes koos Tammistega nautisid varjamatult, kuidas ebastandardsusega on võimalik jagu saada ka kõige tugevamast vastasest.

Ka siis, kui Tamma oli kümme esimest viset mööda visanud, võttis ta endale ikkagi viimase rünnaku otsustamisõiguse ja keegi ei kahelnud, et see on tema õigus ja ta ei eksi. Vahel muidugi eksis ka, aga sageli ta siiski tabas.

Tammiste oli isepäine ja karismaatiline solist, meeskonna liider, kes valdas mängu ja nautis vastasele ärategemist. Kui Tammiste õnnestunud soorituse ja tabanud viske järel oma kuulsa naeratuse näole tõi, irvitas justkui kogu Eesti rahvas punavõimu suunas.