Pärast enda debüüthooaega siirdusid Mazingue ja Gaidajenko Kanadasse, kus asusid treenima maailma mainekaimas jäätantsuklubis Ice Academy of Montreal. Septembri lõpus valmistus Eesti paar enda hooaja avastardiks, kui ootamatult lõppes tavaline treening hoopis haiglas.

"See oli nädal enne Finlandia Trophyt, mis pidi olema meie esimene võistlus. Täiesti tavaline päev, tavaline treening. Harjutasime enda vabatantsu ja keset kava oli üks üleminek, isegi mitte mingi element," meenutas Gaidajenko. "See oli lihtsalt tviislitesse minek, aga mu uisk jäi jäässe kinni. Solene oli sel ajal mu õlgadel ja ma keerlesin, aga komistasin ja Solene kukkus pea peale. Sel hetkel me ei saanud aru, mis juhtus. Nägime, et ta pea läks ühelt küljelt kiiresti paiste. Ta karjust valust ega suutnud rääkida."

Kohale kutsuti kiirabi ning Gaidajenko sõnul arvasid ka meedikud esialgu, et tegemist on lihtsalt peapõrutusega. Tegelikult oli olukord kõvasti hullem – haiglas tuvastati prantslannal koljuluumurd ja koljusisene verejooks, mis pressis ajukoele. "Mul pole juhtunust mingeid mälestusi. Natuke selline tunne, et ma polnud enda kehas. Ma ei mäleta kukkumist, kiirabisõitu ega uuringuid," tunnistas Mazingue. "Kuna verejooks pressis mu ajule, otsustasid arstid, et on vaja erakorralist operatsiooni. Ja siis langesin ma koomasse, ilmselt valust."

Samal ajal oli Gaidajenko ooteruumis, teadmata, mis tema paarilisel täpselt viga on. "Lõpuks tuli minu juurde üks meedik, kes ütles, et talle tehakse erakorraline operatsioon. Helistasin kohe meie treenerile, kes pidi operatsiooniks loa andma, sest meil polnud aega Solene'i ema püüdma hakata," sõnas Gaidajenko.

"Umbes kümme minutit hiljem tuli üks teine mees, kes pidi ka operatsioonil osalema. Ta ütles, et Solene on kriitilises seisundis, tema silmad ei reageerinud enam valgusele ja kehatemperatuur langes 32 kraadini," rääkis Gaidajenko. "Ta ütles, et viivad ta operatsioonile, aga nad ei tea, kas ta hakkab kunagi enam rääkima või kõndima. Viimane asi, mis ta mulle enne lahkumist ütles, oli: ma pole kindel, kas ta sellest välja tuleb."

21-aastane Gaidajenko ei salanud, et seda polnud kerge kuulda. "Olin üksinda kuskil Kanada haiglas, peas ainult mõte, et mina kukutasin ta maha ja mõned tunnid hiljem öeldakse mulle, et ta ei pruugi elama jääda… seisin üksinda parklas, segaduses. Helistasin treeneritele ja ütlesin, mida mulle räägiti," jutustas Gaidajenko. "Siis tulid teised uisutajad ja ka treenerid mulle seltsi. Lõpuks anti teada, et operatsioon on läbi ja see läks hästi."

Operatsioon kestis kolm tundi. "Pea üks külg lõigati lahti, imeti veri välja ja pandi pealuu titaanklambritega kinni ning siis õmmeldi," selgitas Mazingue.

Gaidajenkol lubati paarilist intensiivravipalatisse vaatama minna. "Ma ei kujutanud tegelikult üldse ette, mida temaga tehti või millises seisundis ta on. Enda peas mõtlesin, et ju nad tegid pisikese augu ja imesid vere välja, võib-olla sisestasid väikese kaamera ja vaatasid ringi. Aga siis ma nägin teda – üleni erinevaid voolikuid täis, mitu masinat ümberringi piiksumas. Ilmselt läksin näost täiesti valgeks," tõdes Gaidajenko, et vaatepilt oli väga ehmatav. "Lihtsalt istusin seal ja mõtlesin: kurat küll! Aga rääkisin ühe õega, kes ütles, et nende haiglas tehakse seesuguseid operatsioone üsna tihti, lisaks jõudsime ju kiiresti kohale ja operatsioon läks hästi. See rahustas natuke, aga ikkagi täiesti jama olukord!"

Gaidajenkole öeldi, et hommikul proovitakse Mazingue'i tasapisi üles äratama hakata. Ta läks koju ja ärkas hommikul kell seitse telefonihelina peale. "Ime!" muheles Mazingue kõrvalt.

Helistajaks näitas Montreali üldhaiglat. "Mõtlesin, et kurat, midagi juhtus! Võtsin vastu ja telefonist kostus Solene'i hääl! Ta ütles, et on haiglas, ja küsis, kas tulen teda vaatama," naeris Gaidajenko nüüd seda kõnet meenutades. "Ta oli lihtsalt otsustanud ise üles ärgata, keset ööd! Ta oli hakanud endal voolikuid ja juhtmeid küljest ära kiskuma ja arstid olid jahmunud. Nad kartsid, et ta teeb endale viga, nii et korraks seoti ta käed voodi külge, et ta ei saaks rapsida."

Selle telefonikõne juures on hämmastav ka asjaolu, et Mazingue'i enda mobiiltelefon oli kodus ja ta helistas Gaidajenkole haigla lauatelefonilt, valides peast paarilise kohaliku numbri. "Mina ei tea siiamaani enda Kanada numbrit peast, aga tema teadis seda pärast ajuoperatsiooni. Täiesti hull värk," imestas Gaidajenko.

"Arstid arvasid, et kui ma ärkan, siis ma ei räägi ega tunne enda jalgu. Nad arvasid, et mul läheb nädal, enne kui rääkima hakkan ja võib-olla kuu, enne kui kõndima hakkan. Sest kui ärkasin, siis ma muidugi ei osanud kõndida. Pidin uuesti õppima," avaldas Mazingue, kes tegi juba neljandal päeval pärast operatsiooni esimesed sammud. "Nad pidid mind püsti hoidma ja vaikselt hakkasin jalgu liigutama. Aga sealt edasi tuli juba kõik kiiresti, keha polnud kõike ära unustanud."

Prantslanna sõnul olid nii arstid kui tema ümber olevad inimesed üllatunud, et ta nii kiiresti nii hästi taastus, aga teda ennast see ei üllatanud. "Minu jaoks on see ju minu elu, see on normaalne," muheles ta.

"Tegelikult on kõik väga imestunud, vaadates, mida ta praegu teeb ja kõik ütlevad, et see on ime. Osad isegi ütlesid, et hakkasid jumalat uskuma," naeris Gaidajenko. "Šansid, et tal nii hästi läheb, on umbes üks miljardile. See on lihtsalt maagiline lugu tema paranemisest ja tema meeletust tahtejõust."

Natuke üle nädala haiglas olnud Mazingue hakkas vaikselt füüsilist vormi taastama ja õppima asju, mis operatsiooni tõttu olid ununenud. "Mulle öeldi, et aju täielikuks taastumiseks läheb kaks aastat. Operatsioon mõjutas igasuguseid asju, näiteks mu võime lugeda, kirjutada, õppida, reageerida, aga ka tähelepanuvõimet," loetles Mazingue. "Füüsiliselt olen juba peaaegu heas vormis. Aga muidugi sõltub kõik sellest, kuidas aju millelegi reageerib, mida aju teha tahab. Taastumine kestab endiselt. Õnneks on mul siin Kanadas hea tiim ümber, nad on aidanud mind nii füüsilise kui vaimse poolega, igati minu eest hoolt kandnud."

Jääle lubati Mazingue esimest korda jaanuari alguses, kuni märtsi alguseni pidi ta treeningutel kiivrit kandma. "Kui haiglast välja sain, ei tundnud ma mingit hirmu, mõtlesin lihtsalt, et tahan võimalikult kiiresti jääle saada. Alustasin uisutamisega kolmeaastasena, armastan seda ala ja tahtsin tagasi," tunnistas ta. "Aga nädal või kaks enne seda, kui pidin jääle tagasi saama, hakkasin tohutult kartma. Hakkasin mõtlema, et lähen tagasi jääle, kus oleksin peaaegu surnud. Ja see oli kohutav. Proovisin meenutada seda hetke, kui kukkusin – kuidas end tundsin ja milline see valu oli. Aga aju oli kõik ära unustanud. Tagasiminek oli tegelikult väga raske."

"Aga sel päeval, kui lõpuks jääle läksin, hakkasin nutma, sest mul oli korraga nii palju emotsioone – elevus, kurbus, rõõm. Kõik korraga!" avaldas ta. "Nutsin ja kallistasin Markot ja siis teadsin, et miski ei saa mind peatada, ükskord saab minust olümpiavõitja. Sest see õnnetus oli hull, aga ma tulin jääle tagasi ja see on minu võit."

20-aastase Mazingue'i taastumine on olnud niivõrd edukas, et paar otsustas maailmameistrivõistlustel kaasa teha. "Tegime selle otsuse Solene'i ja meie kui paari pärast. Iga inimene vajab mingit eesmärki, mille poole püüelda," sõnas Gaidajenko. "Selline trauma võtab tavainimesel aastaid, et täielikult paraneda. Aga see tüdruk on tagasi jääl, uisutab kavasid ja sõidab ilma kiivrita! Ta näeb praegu väga kõvasti vaeva ja seetõttu otsustasime, et sõidame Jaapanisse."

"Meie jaoks on see rohkem nagu vaimne tagasitulek. Et näidata kogu maailmale, et kui sul on nii palju kirge millegi vastu, kui sa naudid seda, mida sa teed, oled kõigeks võimeline," lisas ta. "Me ei tahtnud alla anda, tahame inimesi inspireerida."

"Olen õnnetusest päris palju sotsiaalmeedias rääkinud. Tahan inimestele näidata, et kui te endasse usute ja teil on eesmärk, kui te ei anna alla, siis te suudate seda. Sest kui mina tulen toime selle kohutava õnnetusega, saavad kõik hakkama," selgitas Mazingue särasilmil. "Olen sada protsenti veendunud, et see on nii. Mulle on väga palju kirjutatud, et mu lugu on olnud inimestele inspiratsiooniks. Nii et ma lähen MM-ile! Püüan kogu maailmale näidata, et kõik on võimalik."

Iluuisutamise maailmameistrivõistlused Jaapanis Saitamas algavad kolmapäeval, Eesti sportlastele saab kaasa elada ERR-i otseülekannete vahendusel.

Maailma parim koht, kus treenida

Eelmisel hooajal esimest korda koos võistelnud Marko Jevgeni Gaidajenko ja Solene Mazingue said enda debüüthooajal EM-il 19. ja MM-il 20. koha. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse pidi aga seni Venemaal treeninud paar endale uue baasi leidma ja nii jõudsid nad Kanadasse, maailma parimasse jäätantsuklubisse Ice Academy of Montreal (I. AM.).

I. AM-i asutasid 2014. aastal Kanada jäätantsijad, abikaasad Marie-France Dubreuil ja Patrice Lauzon koos Prantsusmaa jäätantsija Romain Haguenaueriga. Dubreuil ja Lauzon võitsid karjääri jooksul kaks MM-hõbedat ja tulid nelja kontinendi meistriks.

Akadeemia tuntumad õpilased on kahekordsed olümpiavõitjad ja kolmekordsed maailmameistrid, kanadalased Tessa Virtue ja Scott Moir ning mullused olümpiavõitjad ja viiekordsed maailmameistrid, prantslased Gabriella Papadakis ja Guillaume Cizeron. Seejuures liitus Moir eelmisel aastal ka I. AM-i treeneritetiimiga. Pekingi olümpiamängudel osales 23 jäätantsupaari ja neist koguni 11 olid I. AM-i ridadest. Lisaks Papadakisele ja Cizeronile jõudsid medalile ka ameeriklased Madison Hubbell ja Zachary Donohue, kes võitsid pronksi.

"Valmistusime MM-iks Prantsusmaal Lyonis ja samal ajal mõtlesime tulevikule – mida me tahame teha, kellega koos treenida. Ja siis meenus, et rääkisime ükskord põgusalt I. AM-i treeneritega ja nad ütlesid, et oleksid koostööst huvitatud ja kui see ka meile huvi pakub, võtaksime ühendust," rääkis Gaidajenko, kuidas kõik algas. "Siis võtsimegi nendega ühendust ja MM-il rääkisime juba täpsemalt. MM-i järel võtsime väikese puhkuse, aga seejärel käisime Kanadas, kõik sobis ja siin me olemegi!"

Paar rääkis õhinal, miks on I. AM parim koht, kus treenida. "Siin on kõik nagu üks suur perekond, kõik hoiavad üksteist ja treenerid on väga hoolitsevad," rõõmustas Mazingue. "Mulle väga meeldib siin, meil on palju erinevaid treenerid ja neist igaüks lisab midagi. See on suurepärane!"

"Nagu ta ütles, on meil palju erinevaid treenereid – eraldi treener koreograafiatundide jaoks, tantsutundide jaoks, jääl on kuus treenerit. Meil on kaks treenerit ainult tõstete jaoks. Neil on enda tsirkus ja nad teevad ja Cirque du Soleil jaoks koreograafiat," tutvustas Gaidajenko natuke telgitaguseid. "Meil on inimene, kes tegeleb muusikaga, inimene, kes hoolitseb kostüümide eest. Meil on spordipsühholoogid, toitumisspetsialistid… kõik on ühes kohas olemas."