Tarmo Tiisleri järelhüüe Pelele:

Minu põlvkonna jaoks algas jalgpall Pelest. Ega teda õieti keegi mängimas ei olnud näinud, veidi vanemad ehk midagi 1970. aasta MM-finaalist, aga muidu piirdusime harvade klippidega, kui õigel ajal telekas peale sattusime. Lisaks mõni harv mustvalge foto toonases Spordilehes.

Meil oli raamat, see roheliste kaantega. "Pele" oli pealkiri. Ja mingil hetkel sai kinodes vaadata Pele filmi.

Kõik. Aga ometi kujundas ta Eesti hoovides jalkat taguvate kuttide jalkapilti rohkem kui keegi teine.

Juba tema nimi, Pele, sisaldas mingit sõnastamatut elegantsi.

Kui Messi on meie ümber sõnas ja liikuvas pildis 24/7 ja seega käega katsutav reaalsus, siis Pele oli pigem mütoloogiline tegelane, suust suhu kanduv jalgpallipärimus. Palju salapärasem ja tabamatu.

Ta oli musta nahavärviga, kaugelt Brasiiliast, kollase särgiga. Kõike muud, mida me siin Eestis olime nägema harjunud. Aga kõik said aru, et see on midagi olulist, midagi "välismaalt", vaba maailma saadik.

Ja mõelge vaid, ta oli löönud tuhat väravat.

Pele ei olnud jalgpallur, tema oligi Jogo Bonito.