Kergejõustikuhooaeg lõppes juba tükk aega tagasi ja sportlased on alustanud tõsist ettevalmistust järgmiseks aastaks, mis kulmineerub augustis Budapestis toimuvate maailmameistrivõistlustega. Kui suve lõpus avaldati järgmiste maailmameistrivõistluste normid, olid paljud kergejõustikuinimesed väga üllatunud. Normid ongi aastatega kõrgemaks muutunud, aga kohati tunduvad Budapesti MM-normid lausa ebamõistlikud.

Näiteks kümnevõistluse norm on 8460 punkti. Sel aastal suutis selle punktisumma maailmas ületada kümme meest, kusjuures nende seas ei olnud mitte ühtegi Eesti kümnevõistlejat. Tänavuste Eugene'i maailmameistrivõistluste norm oli 8350 punkti.

Meeste 100 meetri jooksu norm on täpselt 10 sekundit, maratonijooksus aga juba alla kahe tunni ja kümne minuti. Naiste kaugushüppe norm on kruvitud 6.85-ni. Loomulikult ongi alasid, mille tase on viimastel aastatel märkimisväärselt tõusnud, aga sellise  normide tõstmise tempo jätkusuutlikkus on küsitav.

Teadupärast ei pea tiitlivõistlustele pääsemiseks täitma normi, vaid suur osa sportlastest pääseb MM-ile ka edetabelisüsteemi alusel. See süsteem omakorda on äärmiselt keeruline ja lõpuni mitte päris õiglane.

Milline roll on tiitlivõistluste normidel, kui ühel hetkel on need jõukohased vähem kui kümnele sportlasele? Olümpiavõitja Gerd Kanter, kelle ala kettaheite norm on järgmisel MM-il 67 meetrit, praegust süsteemi mõistlikuks ei pea.

"Aasta tagasi, kui toimusid olümpiamängud, siis ka seal olid kõrged normatiivid. Võib-olla selle kõrge normatiivi puhul üks ohukoht on lihtsalt see, et tehakse palju sohki. Ma oskan eelkõige oma alast rääkida, aga ma usun, et neid näiteid on väga-väga palju – tekitab küsimusi, et kui viimastel päevadel, kui tähtaeg kukub, siis järsku mingid mehed-naised teevad selliseid tulemusi, mis on näiteks mitmeid meetreid paremad nendest tulemustest, mis neil on varasemalt saavutatud. Ja kui sa oled neid näinud näiteks Euroopa võistkondlikel meistrivõistlustel juubeldamas näiteks 60 meetri üle ja siis järsku tuleb kuskilt 66… see tekitab palju küsimusi," rääkis Kanter "Spordipühapäevas". "Ma arvan, et selliste kõrgete normatiivide veel liigne tõstmine kindlasti kuidagi kergejõustikule mingit au ei tee ja pigem ta teeb seda pilti veel hägusamaks ja need tulemused tegelikult ei ole kohati tõsiseltvõetavad."

Praegust kvalifitseerumise süsteemi – kus tiitlivõistlustele pääseb lisaks normitäitmisele ka edetabeli põhjal – on põhjendatud korraldajate soovidega. "Kindlasti saan aru sellest, et üritatakse vältida seda, et neid kvalifitseerujaid oleks liiga palju. Aga nii palju kui ma kasvõi enda ala mäletan, siis tegelikult see võistlejate arv, kes lõpuks kvalifitseerus näiteks MM-ile või siis teistele tiitlivõistlustele, oli suhteliselt konstantne. Reeglina ikkagi kuskil 32-34 sportlase ümber tiirles," arutles Kanter. "Kui me räägimegi kvalifikatsioonigruppidest, siis selline 15-16-17 sportlast ühes grupis on täiesti normaalne. Selge see, et peame arvestama, et katsete vahed on pikad. Teistpidi muidugi saame aru, et võistluse korraldajad muretsevad oma ajakava pärast. Minu meelest on see, et kui meie normid olid madalamad, siis on ju selge see, et kui nüüd norme veel tõstame, siis kindlasti neid normitäitjaid kuskilt ju juurde ei saa tekkida. Pigem, ma arvan, on üle reageeritud ja see liigne tõstmine ei tee kuidagi au. Sest kui normatiivi väärtuseks on sisuliselt vähemalt medalivääriline tulemus, siis seal tegelikult loogika puudub."

Kas siis selleks, et süsteem oleks kõigile arusaadava, peaks pigem valima vaid ühe – edetabeli või normatiivid? "Ma saangi aru, et võib-olla see selgitus seal taga ei ole piisav. Võib-olla tõesti mingi loogika oleks see, et pooled sportlased täidavad normatiivi ja võib-olla pooled siis kvalifitseeruvad ranking'uga," mõtiskles Kanter. "Aga praegu on tõesti see, et kui vaatame näiteks eelmise MM-i tulemusi, siis tegelikult ju hakkas silma, et kogu selle keeruka kvalifitseerumissüsteemi taga lõpuks on ikkagi oht, et võistlustele pääsevad alumises otsas ikkagi natukene sellised sportlased, kes kuidagi seal ei peaks olema. Ja ma arvan, et nii mõnigi sportlane, kes on jäänud kuskile piiri peale ja jäänud võib-olla ühe või kahe kohaga 32 hulgast näiteks välja, siis tegelikult see frustratsioon, mida need sportlased tunnevad, on päris suur."

"Oskangi rääkida just siin oma endise sportlase Robert Urbaneki pettumust, kes siis olümpiamängude kvalifikatsiooni edetabelisüsteemis jäi vist kas esimesena või teisena joone alla ja seal võistlusrivis olid sportlased, kes tegelikult kohapeal jäid ikka sellest tulemusest, mida nad siis kas sohi või muu abiga olid saavutanud, väga-väga kaugele," lisas Kanter. "Nii et selles mõttes ma arvan, et kuidagi see asi peaks ikkagi saama mingisuguse selgema lahenduse ja igal juhul ju nii sportlastel kui alaliitudel on mingid omad ootused, mida võib-olla see praegune süsteem päris ei täida."

Edetabelisüsteemi alusel tiitlivõistlustele pääsemine on tehtud nii keeruliseks, et Soome kergejõustikuliidus on tööl eraldi inimene, kes analüüsib pidevalt olukorda ja aitab sportlastel valida õigeid võistlusi vajalike punktide teenimiseks. Nii kuulus tänavugi Soome MM-koondisesse mitu sellist sportlast, kes pääsesid sinna mitte tänu suurepärastele tulemustele, vaid tänu sellele, et süsteem pandi oskuslikult enda kasuks tööle.

"Ma arvan, et soomlastele tuleb au anda, sest see käitumine on tegelikult väga loogikapärane. Kui on reeglid kehtestatud, siis igal juhul on vaja need endale selgeks teha ja ma arvan, et väga tihti osad sportlased, kes on jäänud kõrvale, ei ole tegelikult enda jaoks teinud selgeks, mismoodi on võimalik siis kvalifitseeruda," arvas Kanter. "Ja tegelikult, kui sa näedki, millised võistlused, millised kategooriapunktid mingi võistlusega võimalik saada…. reegel on see, et kindlasti rahvusmeistrivõistlused on väga tähtsad, erinevad võib-olla muud kontinentide võistlused, kus on võimalik neid kõrgemaid punkte saada. Ja kui sa neid eirad ja võib-olla loodad, et siit või sealt tuleb, siis tegelikult ei tule. Mis on tegelikult ikkagi selle edetabelisüsteemi selge miinus, on see, et meil ei ole võimalik tagada kõigile soovijatele võrdseid võimalusi."

"Paratamatult Teemantliiga on väga suure väärtusega, väga suurte boonuspunktidega. Ja paratamatult väljakualadele võetakse peale võib-olla kuskil kümme sportlast, aga tegelikult ju kvalifitseeruda püüdleb võib-olla 50-60 inimest, siis tegelikult enamik ei saa üldse võimalustki," jätkas Kanter. "Nii et selles mõttes juba eos see praegune edetabelisüsteem kindlasti ei ole piisavalt kõigile võrdseid võimalusi pakkuv. Igal juhul ta nõuaks veel täiendavat reformi. Selle edetabeli üks hea eeldus on see, et ühtepidi, mis räägib pettuse vastu, on see, et seal läheb arvesse kas viis või kuus võistlust, igal juhul ta võtab arvesse sinu tugeva keskmise. Aga teistpidi ongi see, et kui sul õnnestub tõesti ühel võistlusel natukene kohtunikega kokku leppida ja teha selline tulemus, mis annab sulle selle automaatse tulemusega edasipääsu, siis seda me tõesti välistada ei saa ja seda arvatavasti on ka osavalt ära kasvanud."

400 meetri tõkkejooksu Eesti rekordimehele Rasmus Mägile ei ole maailmameistrivõistluste normi täitmine mingi probleem, aga praegusel kvalifitseerumise süsteemil on temagi sõnul selgeid puudujääke. "Ma ei saa öelda, et ma väga pikalt sellel teemal vaagisin, sellepärast et olles teatud tasemel, siis ma saan aru, et see sõltub hoopis rohkem sellest, mis võistlustel sa võistelda saad ja nii edasi. Aga siinkohal see probleem minu jaoks võib-olla ongi kõige suurem, et tegelikult riikide erinevus, mis võistlusi, kus üldse korraldatakse, mis võistlustel teatud riikide sportlased osa võtta saavad, see toob hästi suure erinevuse sisse," rääkis Mägi. "Kas või enda ala kontekstis rääkides, et on ikkagi päris suur vahe, kas sa proovid seda normi joosta kuskil väga heade tingimustega suures katlas näiteks Teemantliigal või sa proovid, ma ei tea, oma riigi meistrivõistlustel. Mitte Eestis, meil on Eestis väga tingimused, aga… ma ei taha kellelegi liiga teha, aga ma hästi ei kujuta ette, et kuskil Valmieras näiteks suudaksin sellele normile ligilähedale jõuda."

"Ameerikas kevadeti tehakse väga tugevaid võistlusi, on head ilmastikuolud, saad võib-olla ka valida, mis suunas sa ühte või teist distantsi jooksed. Võib-olla see on see kõige suurem probleem, et mulle tundub, et lihtsalt teatud riikide sportlaste puhul see muutub juba keeruliseks, sest lihtsalt ei ole neid kohti või häid staadioni, kus neid vastavaid tulemusi teha, olgugi et võimed võib-olla seda lubaks," jätkas Mägi. "Kui see mingit pidi teeks kergejõustiku atraktiivsemaks, siis kõik on tore ja hea. Samas, tiitlivõistlustele mõeldes, et tahetakse kindlat arvu sportlasi, aga viimased MM-id tegelikult on väga selgelt näidanud, et viimasel hetkel neid ärakukkujaid on ikkagi päris suur hulk. Mitmevõistluses reeglina kahjuks mingi arv sportlasi ka katkestab ja lõpuks need read lihtsalt on nii hõredad, see kindlasti on probleem."

"Mulle natuke tundub, et see näiteks viie võistluse süsteem võib-olla töötati välja sellepärast, et sul on vaja kindlat arvu võistlusi, et kvalifitseeruda, ühest heast tulemusest ainult ei piisa," analüüsis Mägi. "Sellega me justkui tahtsime välistada selle, et kuskil riikides tulemustega ei manipuleeritaks, aga võib-olla oleks pidanud alustama sellest otsast, et saadame mingisuguseid järelevaatajaid nendesse kohtadesse, kus meil tegelikult juba on teada, et tulemustega on manipuleeritud. Või me koolitame sealset kohtunike ringkonda, mis iganes. Või siis neid asju tegema paralleelselt. Äkki me praegu selle edetabeliga alustasime ühest otsast ja väga jõuliselt, aga unustasime selle teise poole ära."

"Mulle tihti tundub, et see võib olla puudutabki tegelikult just neid kõige haavatavamaid sportlasi, kes selle ranking'u ja tugevate normide tõttu kõrvale võivad jääda – sportlased, kes just parasjagu on oma läbilööki või läbimurret tegemas, jäävad siis kõrvale või neil päris veel ei õnnestu osa võtta tugeva tasemega võistlustest. Nende suhtes kindlasti see on kõige valusam," nentis Mägi. "Ma arvan, et kogenud sportlane suudab oma tulemuse lõppkokkuvõttes ikkagi ära teha ja teinekord võib-olla ka natukene nime põhjal siis on võimalik saada äkki gramm tugevamaid võistlusi, isegi kui hetketase seda ei luba. Need võib-olla on sellised valukohad, millele ma ise mõelnud olen."

Kümnevõistleja Kristjan Rosenbergi isiklik rekord on 8298 punkti, aga järgmiste maailmameistrivõistluste normini on sealt veel 160 punkti. "Olen aru saanud, et tahetakse rohkem, et ranking'uga võetakse tiitlivõistlustele inimesi peale. Kümnevõistluse MM-norm on 8460… ma ei tea, mis see statistika ütleb, aga ma ütleks, et võib-olla kuus-seitse-kaheksa inimest võib-olla teebki hooaja vältel selle tulemuse ära," tõdes Rosenberg. "Kuna MM-ile pääseb 24 kümnevõistluses, siis enamik võetaksegi edetabeli põhjal. See on võib-olla harjumatu süsteem, selles mõttes, et ise oled terve elu aru saanud, et on norm, normi täidad ära, saad tiitlivõistlustele ja see tundub väga loogiline. Aga samas nüüd ranking'uga on niisugune võimalus, et mõni sportlane teeb seal 7900 mingil olulisel võistlusel ja pääseb MM-ile, aga siis mingi tüüp teeb mingil oma koduvõistlusel 8300 ja ei saagi… seal on omad plussid-miinused. Mõnes mõttes on nagu õiglane, aga samas mõnes mõttes ei ole ka. See on uus süsteem ja seal on mingid puudujäägid."

Rosenbergi sõnul on suurim probleem aga see, et mitmevõistlejaid pääseb võrreldes teiste alade sportlastega tiitlivõistlustele vähem – vaid 24. "Mulle muidugi see ei meeldi, et kümnevõistlejaid on vähem. Selles mõttes ma saan aru, mis see põhjus võib olla, ongi võib-olla see tele-eetriaeg. Ma saan aru, et kui on 32 sportlast, siis võistlus kujuneks võib-olla pikaks. Mis on loogiline, kui sul on kaheksa sportlast rohkem, kulubki aega rohkem," mõtiskles Rosenberg. "Aga samas tuleb arvestada seda ka, et kümnevõistlus on selline ala, kus katkestajate arv on ka suur. Kui sul on 32 sportlast stardis, siis tõenäoliselt lõpetab ikkagi 24, ma arvan.

"Statistika umbes ütleb, et kuskil neljandik võib välja langeda. Selles mõttes on minu arust kurb, kui sul on 24 sportlast stardis ja sul võib välja kukkuda kaheksa, siis lõpetab 15-16, see on ka minu arust natuke nukker. Minu arust on 32 on väga okei, nelja jooksu jagu täpselt," lisas Rosenberg. "Just kümnevõistlejana ma ei saa aru sellest, et kuna 24 sportlast ainult pääseb tiitlivõistlustele, see võib-olla ei motiveeri ka nii palju teisi kümnevõistlusega tegelema, lihtsam on ju sprindis peale saada, kui tiitlivõistlusel võetakse sada tükki, kümnevõistlusele võetakse 24."