Kus käia saite? Mis koht see oli, kus saite Norra tippspordi süsteemiga natuke tutvust teha.

Tõepoolest, aprilli alguses oli meil võimalik Eesti olümpiakomitee esindajaga ja spordimeditsiini sihtasutuse töötajatega käia Oslos olümpia ettevalmistuskeskuses. Ootasime võib-olla suurt ja ilusat keskust, aga oli väga lihtne, maalähedane puidust hoonete kompleks looduslikult kaunis kohas. Väga huvitav oli vaadata, kust need 37 viimast olümpiamedalit siis tulid, millest lausa 16 olid kuldsed.

Mida see näitab, et kompleks esimesel pilgul ei vastanudki ootustele, mis väikeses Eestis olid tekkinud? Kas suur sport, mida maailmas tehakse - seda ei tehtagi hoopis teistes tingimustes kui meil Eestis?

Füüsiliselt lihtne keskus on kindlasti täis maailmatasemel teadlasi. Kogu tegevus käib koostöös tippteadusega, tippmeditsiiniga. Finantsiline pool ka - saime teada, et see on võrdlemisi tagasihoidlik. Väidetavalt on nende eelarve väiksem kui Briti sõudekoondise hooaja eelarve. 20 miljonit eurot. Ei ole Norra mõistes ka väga suur summa. Vaatasin järele, et Norra SKP on rohkem kui kümme korda suurem kui Eesti SKP. Seal ei olnud pudrumäed ja piimajõed tegevuse taga. Nad ise rõhutavad, et nende edu taga seisab paljuski see, et nad on väiksed. Aga tore on ju mõelda, et oleme neist veel omakorda viis korda väiksemad. Väga palju, mis nemad seal rakendavad, saaks siin Eestis ka rakendada.

Kui see tuli juba mängu, et ei loobita rahapakkidega, siis saab ka nii suures spordiriigis nagu Norra ja küsimus ei ole ainult selles, kui palju sul raha on?

Mida me saaks Eestis paremini teha? Meil on ka väga häid erialaspetsialiste, aga lähenemine oli hästi süstematiseeritud. Inimesed tegutsevad hästi kompaktselt koos. Üheks olümpia ettevalmistustsükliks valitakse välja sadakond sportlast, kelle medalite nimel hakatakse üheskoos töötama. Ühe sportlase meeskonda kuulub päris lai valik spetsialiste. Muidugi ei pea nad kogu aeg sportlase jaoks kohal olema, aga nad on alati olemas, kui väike probleem tekib. Ühe sportlase taustajõudude hulka kuuluvad erialatreener ja Olympiatoppeni keskuse vastava ala treener. Lisaks panevad nad väga palju rõhku lihastreeningule. Eraldi on jõutreeningu treener, muidugi füsioterapeut, toitumisnõustaja, psühholoog ja isiklik ortopeed. Hierarhias on hästi kõrgel moto-control treener - lisaks jõutreeningule on erialaspetsiifiline jõutreeningu keskus, mille üle on nad hästi-hästi uhked. Meil Eestis neid ei ole - põhimõtteliselt osavustreenereid. Nad ütlesid, et kogu maagia juhtubki spetsiifilises erialatreeningu keskuses, mis oli hästi suur mahukas kõrgete lagedega ruum, kus sai imiteerida erinevaid tegevusi. Samas ei olnud seal mitte midagi eksklusiivset või kallist tehnikat. Nad ütlesid, et kõik on väga lihtne ja edu tagavad igapäevased kvaliteetsed treeningud.

See on muidugi muljetavaldav - inimeste hulk ühe sportlase ümber. Ei ole vaid treener, füsioterapeut ja võib-olla psühholoog. Inimeste ring on päris suur. Kui üritada võrrelda Eestiga, kas üldse on võimalik väikeses Eestis inimeste hulka laiendada, kes üht sportlast toetavad?

Nad tõid välja probleemseid patsiente, kes keskuses treenisid. Seal oli toitumisnõustaja konsultatsioon toitumishäirega sportlasel korra kuus. Meil on Eestis ka väga head toitumisnõustajad, psühholoogid. Pärast vigastust ma tahaks teha rohkem koostööd psühholoogiga, et ei tekiks liikumiskartust. Ma arvan, et kõik on täiesti teostatav. Oluline on kerge süstematiseerimine. Sportlane saab tänu Team Estoniale päris head abi. Järjest paremat abi Eestis ka. A ja B kategooria sportlased saavad neli korda kuus käia füsioterapeudi vastuvõtul ja väljatöötamisel on süsteem, et saaks kergemini psühholoogi ja toitumisspetsialisti poole pöörduda. Koormustestid, ehhokardiograafia, vereanalüüsid - kõik on süsteemselt ette nähtud Team Estonia sportlastele. Huvitav on mõelda, et Norras on sportlaste ring, kelle eest head hoolt kantakse, võrdlemisi väike, aga Eestis on see palju laiem. Norras on nad ka hästi karmid. Süsteemis saavad olla tiitlivõistluste medalivõitjad. Näiteks Norra jalgpallurid, kes ei ole ka nii viletsad - maailma reitingus 44. - sealt abi ei saa. Naisjalgpallurid on süsteemis sees.

Eestis on palju räägitud sellest, et tuleks ehk prioritiseerida - valida välja alad, kus on võimalik tippu jõuda ja rohkem rõhku panna nendele aladele. Kuidas Norras neid valikuid tehakse?

Kui keegi on mingis valdkonnas hea, siis tagatakse see tugi. Aga nad ise ütlesid ka, et neile meeldivad erialad, kus peaks hiljem spetsialiseeruma. Me kõik teame, et sportlane on seda tervem, mida hiljem ta hakkab hästi erialaspetsiifilist treeningut tegema. Testid tõid välja, et nad ei ole head lauatennises, iluvõimlemises, iluuisutamises - ihule karmimad alad. Seda tausta neil nii head ei ole. Süsteemi saavad sisse need, kes oma erialal laineid löövad.

Aga füsioterapeudi pilgu läbi - ongi alasid, kus varasem spetsialiseerumine on vajalik, et tippu jõuda ja on alasid, kus see ei ole vajalik, aga ideaalis on see alati kasulik, kui see ei toimu liiga vara?

Mida varem hakkad üht hästi spetsiifilist liigutust sooritama, seda varem hakkad koormama üht piirkonda. Võiks mõelda, et see piirkond saab hästi tugevaks - ma väga imetlen teivashüppaja Duplantist, kelle puhul öeldakse, et ta teeb nii palju hüppeid aastas rohkem kui teised. Ma kogu aeg mõtlen, et kui kaua need koed vastu peavad - ta on päris noorelt nii suuri tegusid teinud. Seal on see asi ka, et Norra saab valida välja totaalsed tipud, kelle kehad võib-olla kannatavadki suuremat koormust. Nad peavad oma edu aluseks seda, et 93 protsenti kuni 25-aastastest noortest on osalenud organiseeritud sporditegevuses. Talentide hulk, kelle luu- ja lihaskond peab koormustele vastu, on väga-väga lai versus Eestis, kus väga vähesed noored jäävad süsteemi sisse. Kus kõik sõltub kohati sellest, kas vanem viitsib ponnistada koos treeneritega.

Tulles veel Team Estonia ja Eesti juurde -kui silmiavardav see käik Eesti füsioterapeudile oli? Kas Eesti sörgib suurte spordiriikide sabas või ei ole see olukord üldse nii halb, kui mõtleme füsioteraapiat, füsioterapeutide haridustaset - just seda poolt, mis puudutab teie töö spetsiifikat?

Kohati on füsioteraapia Eestis väga uus eriala. Esimesed füsioterapeudid lõpetasid Tartu Ülikooli aastal 2000, kui ma nüüd hästi mäletan. Kui teistes riikides on see eriala sada aastat vana, siis meil natuke rohkem kui 20 aastat vana. Kui oma haridusele mõtlen, siis ma ei tea, kui palju ma seda oma igapäevatöös kasutan, mis ma Tartu Ülikoolist bakalaureuse- ja magistriuuringute jooksul sain. Ma olen hästi õnnelik, et olen praegu rahvusvahelise olümpiakomitee spordifüsioteraapia õpet lõpetamas. Selle aluseks on väga palju norrakate ideed. Seal ei ole mitte midagi nii keerulist, aga hästi oluline on see, et nad on hästi palju oma raviga aktiivsed. Meile kordagi ei mainitud massaaži või elektriravi metoodika teemasid. Ravi on hästi harjutustepõhine ja aktiivne. Seda ma tahaks väga rõhutada. Ma loodan, et sporditeraapia valdkonnas tegutsevad terapeudid seda üheselt mõistavad. Nad on meist kindlasti ees, aga ma väga loodan, et mul õnnestub Eestis sealt õppest saadud teadmisi vaikselt jagada.

Kas Eesti tippspordis füsioteraapia tähtsus on suurenenud kasvõi näiteks Team Estonia projektis?

Mulle tundub küll, et see on päris hea. Spordimeditsiini sihtasutus vastutab selle koordineerimise eest. Ma tahaks kohati väga, et me teeks sporditerapeutidena natuke koostööd, et saaksime üksteisest samamoodi aru. Kõigi sportlaste füsioterapeudiline teenindamine oleks ühtlaselt hästi maailmatasemel. Siin on koht, kus peaksime olukorda süstematiseerima, omavahel natuke rohkem suhtlema. Norra näidet rõhutades - mis nad pidasid tippkeskuse motoks: tervis enne võistlemist! Tervis on kõige olulisem. Seal toodi väga tore näide, kuidas noor sportlane keeldus kaalu juurde võtmast. Noor naissportlane, rattur. Tal tekkisid muud tervisehädad seoses energiadefitsiidiga ja kuidas olukord kontrolli alla saadi - kuudeviisi teda jälgiti ja ta vahepeal natuke tõstis oma kaalu, aga kui olukord ei olnud pärast mitut kuud teraapiat ja nõuannete andmist paremaks läinud, siis keelati sportlasel võistlemine. Tänu millele ta võttis end kokku ja lõpetas energiadefitsiidis olemise. Kuigi siinkohal peab ütlema, et täiesti tipus kehtivad teised reeglid. Vahepeal võib sportlasel olla raske põlvevigastus, aga kui ta on neli aastat treeninud ühtede olümpiamängude nimel, siis vahepeal tuleb ära võistelda ja teha pärast seda operatiivne sekkumine. Ma olen kindlal veendumusel, et meil ei ole mõtet üks kord valu vaigistada, et mingisugune Eesti-sisene võistlus ära teha ja tekitada terveks eluks suurem probleem. Nad ütlesid ka, et nende eesmärgiks on vaimsed terved sportlased, kes võidavad kuldmedaleid ja kelle elule annab sport väärtust juurde ja kes on terved ka süsteemist väljudes. Kui vaatame ida poole, siis seal pole eesmärgid päris sellised ja inimesed, kes tulevad spordisüsteemist välja, ei ole alati kõige õnnelikumad.

Kui levinud see lähenemine on, et teeme süsti ära, lähme võistlema ja siis vaatame edasi?

Ma arvan, et füsioterapeutidena näeme seda päris palju. Kui saame patsiendi kinesioteibi või dünaamilise teibiga natuke vormi, et inimene saaks oma võistluse ära teha. Ma arvan, et see on veel enam-vähem okei, kuigi alati soovitame väikese pausi võtta suuremast koormusest. Eestis näeme seda päris palju, harrastussportlaste hulgas ka. Tahan kõikidele tänastele pühapäevasportlastele hingele panna, et vigastustevaba treenimise tagab mõistlik koormuste doseerimine. Ei tohi üle pingutada ja järsult koormust tõsta. Palju targem on võtta vahepeal kaks puhkusepäeva kui kaks kuud hiljem spordist eemal olla, kui oleme üle pingutanud.

Et veel näitlikustada, siis kui on Norra tõeline tipp ja läheb pahasti, saab vigastada, siis kas on kindel protokoll, mis sellises olukorras käivitub, et tagada talle parim võimalik abi?

Kõik sportlased täidavad pidevalt toredat küsimustikku. Ka treenerid. Kuna toimub pidev teadustöö, siis on neil hästi süstematiseeritud andmekogumissüsteemid, mis meie sportlastele, kui ta igapäevaselt midagi täitma peab, on võrdlemisi tüütu, aga nemad täidavad neid dokumente veel rohkem. Neil on spetsiaalne äpp, mille kaudu saavad kohe probleemist märku anda. Pidevalt toimub sportlaste screening ja kui varasemalt olen viinud Eestis läbi toredat functional movements screen testi, siis tänapäeval on leitud, et kuivade testide tegemisest palju informatiivsem on sportlastega üks väike vestlus teha, kus nad teevad oma murekohad välja. Nad on pidevalt kontrollmehhanismide all. Kui vaatame suuremat pilti, mis andmekogumisest välja tuleb, siis tänu sellele saab vigastuste ennetamist paremini teha. Ma arvan, et Eesti sportlased erinevate erialaliitude all on kohati päris hästi hoitud. Meil on väga tublisid spordifüsioterapeute tegutsemas erinevate erialaliitude all, aga huvitav oleks, kui oleks üldisemad jälgimissüsteemid. Loodan, et liigume selles suunas, kus saame erialapõhiseid ülevaateid teha.

Kas on võimalik teha 20 aastat tippsporti ja väljuda sellest ka selles mõttes võitjana, et sa oled nii mõtestatult treeninud, et oled terve inimene ja elad järgmised 40-50 aastat rõõmsalt või paratamatult intensiivne sportimine kulutab su keha ja siin mingeid garantiisid anda ei saa?

Kõik meie valdkonna esindajad teavad sellest uuringust - väidetavalt on maratonijooksjatel põlved vähem kulunud kui nendel, kes maratoni diivanilt vaatavad. Need sportlased, kes on vastupidavusaladega sujuvalt kogu elu tegelenud, siis vahepeal öeldakse, et liigeste kulumine võib olla roostehaigus, mitte kulumise haigus. Tegelikult liigesed toituvad liikudes. See on tore point! Paljud ütlevad, et minu vanemad olid tublid sportlased, aga mõlemad puusaliigesed on vahetatud. Ma arvan, et tänapäeval on meil nii palju paremad teadmised biomehaanikast ja sellest, kuidas oma keha hoida, kuidas targalt treenida. Ma arvan, et tippsport täna ei ole nii kahjulik kui 20-30 aastat tagasi. Teame, kui hästi saab lihastreening hoida kõõluseid. Lihastreening on ka kaitsva efektiga. Uni ja mitmekesine toitumine - kuidas see aitab meie luustikku hoida. Ma arvan, et tänapäeval ei pruugi kohati sport nii kahjustav olla kui varasemalt.