Äsja karjääri kõige edukama hooaja lõpetanud Kristjan Ilves saavutas MK-sarjas viienda koha, sealhulgas lõpetas kahel etapil teisena. Pekingi taliolümpiamängudel tegi Ilves meeletu eneseületuse kui pärast kümnepäevalist karantiini saavutas ta üheksanda koha. Ilvese enda sõnul oli tegemist äärmiselt keerulise aastaga.

"Esimene emotsioon on tegelikult see, et oli meeletult raske aasta. Loomulikult tulemuse poolest võiks öelda, et kõige ilusam ja parem, aga kõik see töö, vaev ja see mis Pekingis juhtus, on seda läiget natukene maha võtnud. Sellist emotsionaalset raskust ja kõike seda üles-alla, mis seal toimus, niisama lihtsalt spordis ei koge. Teadsin, et läksin olümpiale oma elu parimas vormis," rääkis Ilves.

Kui suure mäe hüppevooru järel hoidis Ilves teist-kolmandat kohta, siis suusavõistlusel ületas eestlane läbi raskuste finišijoone üheksandana. "Võistlusest endast mõtlen kõige enam sellele suusasõidule. See oli midagi sellist, mida ma oma elus pole varem suutnud teha. Muidugi läksin endast kõike andma, aga ei oodanud, et suudan endast anda seda, mida mul tegelikult polnud. See oli uskumatu. Hüppemäe õnnestumine polnud suur üllatus."

Ilves tunnistas, et karantiinhotellis veedetud kümne päeva jooksul üritas ta end vormis hoida pigem MK-sarja kui Pekingi olümpia jaoks. "Karantiinihotellis tegin palju trenni, loomulikult väga piiratud tingimustes, aga mul oli kaks trenni päevas nagu tavaliselt. Lõpupoole sain endale sinna ratta, venitasin ja jooksin uksest aknani. Sa oled seal kinni, tahad ennast liigutada ja ma tegelikult mõtlesin, et olümpiaga on kõik ja valmistusin rohkem MK-sarjaks."

"Alguses oli hotellis toiduga väga kehv seis. Ma pole kunagi pirtsakas olnud, aga see oli tõesti jube kehv. Aja jooksul läks paremaks, aga esimesed kaks päeva ainult magasin ja üritasin sellest kõigest taastuda. Paar puuvilja sõin ja jõin vett."

Suure mäe võistlusest Ilves palju ei mäleta. "Seal oli väga külm ja võistlus toimus merepinnast 1800 meetri kõrgusel. Ühel hetkel tundsin, et pea hakkab üha rohkem ringi käima. Mäletan, et neljandal ringil sõitsin kellegi taga, aga terviklikku mälupilti mul sellest võistlusest ei ole. Finišijoone ületamine oli ühest küljest väga hea tunne. Teadsin, et on kõik ja rohkem sõitma ei pea. Teisalt oli mingi hetk väga raske hingata ja mäletan, et üritasin püsti tõusta, aga keha lihtsalt ei allunud minu aju korraldusele."

"Paljuski tuleb selline pingutus tahtejõust. 98 protsendil juhtudest ma ei suudaks seda teha, aga peas on mingi koht, mis ütleb, et sa pead nüüd minema ja lähed," lisas Ilves.

Kahevõistluses peab Ilves oma trumbiks suusahüppeid ja tunnistab, et suusatehnika jätab soovida. "Hüppemäel pead olema hästi plahvatuslik ja paindlik, mis sobib sellisele kiiruslikule alale. See-eest suusatamine nõuab pigem vastupidavust ja tuima pingutust."

"Mina olen rohkem suusahüppaja kui suusataja. Suusatamises pärsib mind tehnika, mida ma noorest saadik pole nii hästi ära õppinud kui hüppamist. Tõsisemalt hakkasin suusatamisega tegelema 20-ndate alguses, aga see töö oleks pidanud algama juba siis kui olin 10-aastane. Näiteks norrakad panevad rohkem rõhku tehnikale kui füüsilise vormi parandamisele," märkis Ilves.

Viimased kolm aastat on Ilves treeninud Jan Schmidi juhendamisel Norra koondises. Viimaste aastate arenguhüpet poleks Ilvese arvates norrakateta juhtunud. "Ma olen mitu aastat saanud koos vennaga treenida, aga ta on taseme poolest natukene allpool ja mul pole olnud kedagi, kelle järgi ma saaksin minna. Nüüd on mul Norras terve koondis, kelle järgi minna ja juba see annab väga suure taseme tõusu."