Eestlasi võistles MM-il kaks. Seim sai üliraskekaalus 400 kilogrammiga 12. koha. Tema treeningkaaslane Leho Pent, kes võistles kehakaalus kuni 96 kilogrammi, rebis 153 kilogrammi, aga sai tõukamises nulli.

"Spordipühapäev" vestles maailmameistrivõistlustest Riho Kägoga, kes ise esindas Eestit tiitlivõistlustel 2014. ja 2015. aastal. Kägo on tõstmistreener, kuid töötab igapäevaselt füüsika-alal ka õppejõu ja teadlasena.

"Kuna teada on, et näiteks Leho Pent ei ole täiskohaga tõstjad, mees käib veel tööl, siis on täitsa müts maha – väga andekas inimene, kes töö kõrvalt suudab nii palju tõsta ja ikkagi maailmatasemel esile paista. Midagi pole öelda, tubli poiss," hindas Kägo. "Marti segavad vigastused ja sealt ei saagi tulla, ikka valus on. Sa võid üritada oma treeningplaan ümber teha. Näiteks kui põlv valutab, teed rohkem ülakeha või vastupidi. Aga sealt ei tule. See tõstmine on ikka nii kapriisne ala, pead olema kogu aeg heas vormis, et üldse head trenni teha. Üks pisike viga ja sa ei saagi hästi trenni teha. Mardi tulemus on etteennustatav – 400 kg kogusumma. Isegi hea."

Mart Seim on ise välja toonud, et ta ei saa treeningutel treeningkoormuste mõttes teha sarnaste raskustega harjutusi nagu ta tegi oma tippaastatel. Kuidas see ikkagi vormi mõjutab selles mõttes, et tähendab see automaatselt, et Seimil sellises seisus ei olegi võimalik oma võimetest võistluste ajal maksimumi kätte saada? "Jah, kui ikka on vigastus, siis siit ei tule ja trenni ei saa korralikult teha," nentis Kägo. "Isegi kui on mingi väike vigastus, sa ikkagi hoiad ennast tagasi. Lihtsalt tuleb üle elada see periood. Läheb aasta, kaks, kolm – ta on veel väga noor mees, jõuab veel viis või kümme aastat tõsta maailmatasemel. Viie aasta pärast võib tulla tuhast nagu fööniks. Selles mõttes lihtsalt tuleb need valusad kohad, vigastusteperioodid üle elada. Teine variant on praegu koormus üldse maha tõmmata, aga siis ei tule niikuinii tulemust. Selles mõttes Mart teeb õigesti, isegi vigastusega tuleb mingi koormusega treenida. Tulemust seal ei pruugi tulla, aga tuleb hoid koormust nii palju kui võimalik."

Eesti spordiavalikkus mõtestab rahvusvahelist tõstmist praegu üsna üheselt läbi meeste üliraskekaalus toimuva. Laša Talahhadze võidu ja maailmarekordiga lõppenud võistlusele mõeldes Riho Kägo üllatusi ei tähenda.

Dopingukaristuse järel taas tippvõistlusel osalenud venelane Aleksei Lovtšev, kes sai MM-il viienda koha, on Kägo hinnangul tõstjana vahepeal muutunud. Liigutused iseloomustavad vanemat meest, samal ajal näib ta varasemast jõulisem.

Üldiselt tõi olümpiamängudejärgne MM tõstepõrandale omajagu uusi nägusid. Koroonaolukord tingis loobumisi. Näiteks Tokyo olümpiavõitjatest jäid kümme maailmameistrivõistlustest kõrvale.

Paljud koondised olid kohal vähendatud koosseisus, Hiina ja Põhja-Korea MM-ile ei tulnud.

"Täiesti uus rahvas oli, jah. Mis mind ennast üllatas ka rohkem, oli USA, kes on aastakümneid traditsiooniliselt kehvasti esinenud välisvõistlustel, peaaegu olematu medalisaak. Seekord said ikka päris palju medaleid. Ja siis oli Suurbritannia. Üllatus näiteks oli, et Rootsi sao medali, Norra sai medali. Täitsa uus, uus rahvas on peale tulnud," hindas Kägo. "Tase on mõnes mõttes natuke nõrgem kui varem, aga mida grupp edasi, raskemaks läks, seda rohkem see tase oli võrreldes varasemaga sama. Erinevus oli just väiksemate gruppide võistlejate vahel."

Ka viimatise MM-i järel tuleb rääkida tõstmise kui spordiala edasistest perspektiividest. Üks olümpiamängude klassikalisemaid alasid on tõsise löögi all – pole selge, kas 2024. aasta Pariisi mängudel tõstmine programmi kuulub või mitte.

Probleeme on spordialaga seoses tipptasemel mitmeid – need puudutavad rahvusvahelise alaliiduga seotud korruptsiooni ja laialdast dopingukasutamist.

Riho Kägo arvates ei pruugi olümpiaisasid veenda ka asjaolu, et Laša Talahhadze on praegu rahvusvahelisel spordiväljal tuntud nimi, kelle võistlemine toob pea garanteeritult kaasa mõne maailmarekordi.

"Jälgides poliitilisi mänge, mis seal praegu kõrgel tasemel toimuvad, siis ma kaldun arvama, et neil libiseb käest ära see võimalus, nad annavad selle olümpiakoha ära," arutles Kägo. "Praegu läheb selles suunas kuidagi. Nad ei tee piisavalt kiiresti neid muudatusi. Ja kui tuleb muudatuste tegemise moment või koht, siis nad lihtsalt ei reageeri sellise vajadusega nagu peaksid. Nad võtavad kuidagi lahjalt, arvavad vist, et kuna tõstmine on nii traditsiooniline ala, ei võetagi käest, aga mulle tundub, et praegu läheb küll käest."