Oma soosikute poolt aasta meessportlase, aasta naissportlase, aasta võistkonna ja aasta treeneri valimisel saab hääletada artikli lõpus või EOK kodulehel.

Laureaadid tehakse teatavaks 29. detsembril Alexela kontserdimajas toimuval "Spordiaasta Tähed 2021" auhinnagalal.

Eesti Olümpiakomitee peasekretäri Siim Suklese sõnul on keerulisele ajale vaatamata olnud Eesti sportlased rahvusvaheliselt edukad. "Usun, et konkurents aasta sportlase tiitlile kujuneb huvitavaks ja emotsionaalseks ning kindlaid võitjaid ette ennustada on keeruline. Kutsun kõiki "Aasta sportlane 2021" valimisel kaasa lööma, sest rahvahääletusel osalemine annab igale fännile võimaluse anda osa oma emotsioonist tagasi, hinnates oma kangelaste pingutusi," ütles Sukles.

2021. aasta meessportlane, naissportlane, võistkond ja treener selguvad rahvahääletuse, spordiajakirjanike ja spordialaliitude hääletustulemuste liitmisel. Võrdsete lõplike punktide korral pälvib tiitli spordiajakirjanike hääletusvoorus parema koha saavutanud sportlane.  Lisaks valitakse aasta noorsportlane, kes selgitatakse välja spordiajakirjanike ja spordiorganisatsioonide hääletustulemuste põhjal.

Eestis on aasta sportlasi valitud 90 aastat. Esimest korda valiti Eestis aasta sportlasi 1931. aastal, kui Eesti Spordilehe avanumbris küsiti lehelugejailt eelistusi 1930. aasta kohta. Toona nimetati aasta parimaks sportlaseks kergejõustiklane Elmar Rähn. 1933. aastal võttis selle tava ametlikult üle Tallinna Spordipressi Klubi ning parima tiitli pälvis taas kergejõustiklane – Nikolai Küttis. 1955. aastast on parimate valimine olnud järjepidev traditsioon, mida on aja jooksul täiustatud: 1967. aastast valitakse eraldi aasta mees- ja naissportlast, 1969. aastal lisandus aasta võistkond ning 1988. aastast alates antakse välja aasta treeneri tiitlit.

2020. aastal valiti aasta sportlasteks rallisõitjad Ott Tänak ja Martin Järveoja, aasta treeneriks Anna Levandi ja aasta noorsportlaseks Kelly Sildaru. Läbi aegade enim Eesti aasta parima sportlase tiitleid on pälvinud Erika Salumäe, kes pälvis vahemikus 1983–1996 selle tunnustuse koguni üheksal korral.