64-ruudulise kabe Euroopa meistrivõistlused tõid Eestisse 13 riigi esindajad. Selle ala tugevamad riigid olid siin kohal ning võistlused pandeemiast hoolimata tõsiseltvõetavad. Eesti, kus kabetreenerid töötavad ühiskondlikus korras ehk tasuta, kuulub Euroopas keskmike hulka ja meie kabetajad medalitele ei pretendeerinud. Ida-Euroopa teeb aga ilma.

"Venemaa, Valgevene, Leedu umbes sellises järjestuses, mõned üksikud teised riigid ka, võib-olla Moldovast ja Lätist," iseloomustas ERR-ile tugevaid riike EM-i peakorraldaja Ülar Poom.

Valgevene koondis pidi Eestisse pääsemiseks poliitilise olukorra tõttu üksjagu vaeva nägema, aga medaleid võideti kõvasti. Meeste turniiril oli parim Ihar Mihhaltšenka, üks hinnanguliselt paarikümnest kabetajast maailmas, keda võib nimetada täisprofessionaaliks.

"Tuli ette olukordi, kus mõtlesin asja läbi ja tahtsin nupu asetada ühele kindlale väljale, aga miskipärast asetasin mängus hoopis teisele. Selliseid minu jaoks arusaamatuid intsidente minu mängus turniiri ajal oli. Aga üldiselt olin oma partiidega rahul," rääkis Mihhaltšenka.

Lapsepõlves puutuvad inimesed enamasti kokku just 64-ruudulise ehk vene kabega. Selle mängimiseks saab kasutada malelauda. Rahvusvahelises kabes on mänguväljal sada ruutu.

"Kui sa vene kabes eksid, siis on sealt väga raske välja tulla," selgitas naiste turniiril seitsmenda koha saanud Kaari Vainonen. "Rahvusvahelises kabes veel on mingid võimalused. Vene kabes ei ole peale eksimist."

"Detailides on erinevused, aga ütleme üldplaanis on ta sarnane. Nagu jooksmiseski on sprint, on 400 meetrit. Jooksmine on sarnane, aga ettevalmistus kindlasti on erinev," lisas Poom.

Euroopa meistrivõistluste auhinnafond oli 25 000 USA dollarit ja sündmus sai teoks tänu Jõgeva valla toele.