Eesti ultrajooksja uskumatu saavutus: 9 tunniga Mont Blanci tippu ja tagasi

Leivo Sepp üliraskel katsumusel joosta Mont Blanci tippu ja tagasi
Leivo Sepp üliraskel katsumusel joosta Mont Blanci tippu ja tagasi Autor/allikas: Erakogu

Kui tavaliselt tõustakse Euroopa kõrgeima mäe, 4810-meetrise Mont Blanci tippu kolm päeva, siis ultrajooksja Leivo Sepp tõusis jalamilt tippu ja jõudis alguspunkti tagasi üheksa ja poole tunniga. Tõusuks kulus kuus tundi, laskumisele kolm ja pool.

"Kindlasti ei taha ma kedagi ärgitada seda ettevalmistamatult järele tegema, vaid see on inspiratsiooniks, et igaüks oma võimeid ja ettevalmistust kaaludes leiaks just endale sobivaid uudseid väljakutseid," rõhutab Sepp.

Järgnevalt kirjeldab Leivo Sepp oma jooksu, ettevalmistusest ja tagamaid.

Kõrgmägede alpinism on olnud üksildane ja raskepärane sport. Sööki, kööki ja magamisvarustust kaasas kandes tõuseb ekspeditsioon mööda mäekülge üles. Laagrist laagrisse, aeglaselt ning raskustega võideldes. Aga uusi vorme omandab ka kõrgtõus ning uueks stiiliks on saamas "alpi stiil, kergelt ja kiiresti".

Inspiratsiooniks on siin Kilian Jornet, kelle võimed ei näi omavat mingeid inimlikke piire. Justkui mängeldes on see 33-aastane katalaan võitnud enamiku maailma raskeimatest mägiultrajooksudest ning tõusnud jooksujalu ka maailma kõrgeimatele tippudele. Jah, ka Mount Everestile – tipu, mille nimel veedab alpinismiekspeditsioon mäel ligi kuu, tegi Kilian 26 tunniga. Filmi sellest eepilisest ettevõtmisest ("Kilian Jornet, Path to the Everest" ) on näidatud ka Eesti kinodes.

Aga filmide vaatajanumbreid, menukeiks kujunenud raamatuid ning 2,3 miljonit jälgijat sotsiaalmeedias pole Kilianile toonud mitte uskumatu füüsiline suutlikkus, vaid tema hoogne ja mänguline suhtumine neisse pööraselt rasketesse ettevõtmistesse. Ning see, et kogu riskijulguse juures teeb ta oma asju täie vastutustundega, riske kalkuleerides ning igas mõttes põhjalikult valmistunult.

Muidugi on teda süüdistatud ka odava populaarsuse tagaajamises ning mägironimise muutmisesreality-showks, kuid igatahes on Kilian inspireerinud ka mind.

Vaadates mäge ja kaaludes võimalusi

2021. aasta suve veedan Alpides, et valmistuda ümber Mont Blanci massiivi kulgevaks ultrajooksuks. Igal hommikul kohvi juues ja Mont Blanci tippu silmitsedes küpsebki tasapisi plaan käia ka ise Kiliani jälgedes ning proovida seda tippu jooksuga teha.

Elan Les Houches' külas ja siit algab Euroopa katusele tõusmise populaarseim, Aiguille du Gouter' nimeline rada. Keskmisel mägimatkajal võtab siit tipu tegemine kolm päeva. Esimesel päeval sõidetakse gondli ja mägirongiga 2400 meetri kõrgusele ning matkatakse-ronitakse 3800 meetri kõrgusel asuvasse du Gouter hütti. Teisel päeval – enamasti küll ööl –  tõustakse sealt tippu ja tullakse tagasi hütti, et kolmandal päeval matkates ning rongi ja gondliga sõites taas alla külasse laskuda.

Kilian Jornet on Mont Blanci otsas käinud 4 tunni ja 57 minutiga – tõsi, seda Chamonix´st alustades ja teistsugust rada pidi. Aga ta on teinud seda ka Les Houches´ist ning siit kulus üles-alla käimiseks "tervelt" kuus tundi. Mõõdupuu on ees.

Mõte tõusta joostes Mont Blanci tippu võib tunduda vastutustundetu ja kerglane. Kindlasti see ongi nii, kui ei tunne mäge, iseennast ja kõrgmäestiku ohte. Pea igal aastal hukkub Mont Blancil inimesi ning veel rohkem on neid, kes enda üle- ja mäe alahindamise tulemusel päästekopteriga alla tuuakse.

Olen varem Mont Blanci tipus käinud ning tean hästi, kui raske see on. Hõre õhk, järsud jäätunud nõlvad, lõikavkülm tuul, lumme kadunud rada, ootamatult muutuvad ilmastikuolud… Seepärast valin väga kaalutletult juba minekuaega. Otsin akent, kus mitu eelnevat päeva järjest on olnud ilus ilm – see tähendab palju tipus käinuid ja hästi sissetallatud rada – ning ideaalne prognoos eelolevaks vähemalt 24 tunniks. Kuna elan siinsamas, pole mul tagasundivat ajasurvet, saan oodata ja vaadata.

Ja siis aeg tuleb.

Öine start – soojast suveööst lumele ja jääle

Stardin Les Houches´st kell üks öösel. Pehme öötuul paitab lühikestes pükstes ja jooksusärgis keha, kuid tean, et see soojus on ainult siin all ja mida ülespoole, seda enam olukord muutub. Seega on ultrajooksuseljakotis kaasas ka pikad riided. Jalas on Hoka tossud, valitud hea pidamismustri ja lumekülma isoleeriva paksu talla järgi, kotis on ka kerged kassid lumel ja jääl liikumiseks. Käes on ülesliikumist hõlbustavad jooksukepid ning kotis igaks juhuks üks geel ja pool liitrit vett.

Peas on mul kiiver, mille õhutusaugud olen tormi kaitseks kinni teipinud, ja selle küljes lamp. Kiiver on elementaarne, kuna marsruudil tuleb läbida ka kivivaringute poolest tuntud niinimetatud surmakuluaar.

Esimesed neli tundi liigun pilkases pimeduses, saatjaks vaid suur ja ümmargune täiskuu. Marsruuti ja oma kulgemist jälgin Garmini kellast, nii et näen, et olengi jõudmas kuluaari piirkonda. Kuulen kauget veevulinat ning plaanin nägu loputada juua võtta – ent selgub, et tegu on otse keset surmakuluaari oleva veenirega. Hüvasti, joogipeatus ja silmapesu!  Ehkki hommik on kuluaari läbimiseks ööpäeva turvalisim aeg, sest kivid on mäe külge jäätunud ja varingu oht väikseim, läbin selle lõigu ikkagi joostes.

Üllatuslikult pole ma siin öistel kaljudel üksi ja märkan ülevalpool nii mõndagi pealampi. Oma tempoga möödun neist kõigist, jättes täisvarustuses kulgejad jahmunult järele vahtima jooksuriietes keigarile, kes hüpetega kivilt kivile liigub.

Varahommik: varustus selga ja ikka joostes edasi

Du Gouter´ hütti, kus valitseb aastaringi karm talv, saabun tossude, lühikeste pükste ja õhukese spordisärgiga.

Kell on viis hommikul ja hüti uks on pärani. Esikus oleva pingi juures askeldab üks tüdruk oma varustusega ja teises otsas istub mees, kelle olek õhkab väsimust ja mäehaigust. Võtan minagi pingiserval koha sisse. Tõmban jalga-selga õhukesed, kuid tuult pidavad koorikpüksid ja -jope. Pähe panen buff-i, et seda vajadusel tormi kaitseks ka näo ette tõmmata, siis kapuuts ja kõige otsa taas kiiver. Tossudele tõmban peale kassid, kätte sõrmikud, tormikindlad kooriklabakud ja jooksukeppide käepidemed. Olengi tipu tegemiseks valmis.

Viieminutise riietumispeatuse ajal räägime tüdrukuga juttu. Tema on eelmisel päeval tipu teinud ja läheb nüüd alla. Siit hütist oli ta tippu jõudnud kiiresti, kolme ja poole tunniga, tavaliselt minnakse neli-viis tundi. Tänase kohta lisab ta, et muidu ilusast ilmast hoolimata on tuul nii kõva (50-60 km/h), et need paar gruppi, kes juba tipu poole teel, pööravad ilmselt tagasi. Kuuldes minu plaani siit praeguse ilmaga vähem kui kahe tunniga tippu jõuda, jääb ta mind veidi põhjalikumalt takseerima, teeb suured silmad ja soovib kaastundlikult edu, ise seda ilmselt uskumata.

Jätame sõbralikult nägemist ning tal jääbki teadmata, et 1:50 hiljem olengi tipus.

Hüti juurest tõuseb rada sinka-vonka du Gouter´ künka otsa. Mina neid kaari kaasa ei tee, vaid lähen otse. Nii on kiirem, kuid selle eelduseks on väga tugev füüsiline võimekus.

Künkale järgneva väikese laskumise järel jõuan 4300 meetri kõrgusele Vallot' hüti juurde, mis on mõeldud mägironijatele pelgupaigaks ekstreemsete ilmaolude korral. Nüüd algab tipuhari - sisuliselt algabki tipu tegemine siit punktist.

Hari on kitsas, vaevu ühele inimesele. Pea püstloodne sein langeb mõlemalt küljelt ligi kilomeetri jagu allapoole. Üks vääratus, üks komistus, üks vale samm - ja väike inimene lendab pidurdamatult mäest alla.

Tuul on tipuharjal hooti nii vali, et võib sõna otseses mõttes harjalt minema pühkida. Mägironijad minu ees suruvad kassid jäässe, kükitavad ning löövad harja sisse julgestuseks ka kirka. Hindan olukorda, surun keha vastu tuuleiili, toestan end õhkkergete karbonist jooksukeppidega ja astun harjale löödud kirkade vahelt edasi.

Kaitseingliga tippu, ikka joostes

Ei kusagilt tekib mäeharja ühele küljele pilv, mis sõltumata tugevast tuulest paigal püsib. Tuulelipp on selle nähtuse nimetus. Seisatan ja vaatan. Ühtäkki märkan pilvel halo ja selle keskmes … Olen mina ise. Täies elusuuruses, ümbritsetuna ovaalse vikerkaarega. Nagu filmis "Hukkunud Alpinisti hotell" olen seal mina, kes vaatab mind. Mul ei ole kõrgusest tingitud hallutsinatsioone, mul pole hapnikupuudust, peapööritust ega muud väsimusele või mäehaigusele viitavat. On see peegeldus? Miraaž? Ettekujutus? Sel hetkel ma tegelikult pikalt ei juurdle, kõik tundub kuidagi loomulik. Alles hiljem, kui seda abikaasale räägin, saan aru, kui imelik see oli. Abikaasa ütleb lihtsalt, et küllap nägin oma kaitseinglit.

Kui tüüpiline mägimatkaja tempo on aeglane, samm on lühike ja kaalutletud ning vaheldub hingetõmbepeatustega, siis minu samm on pikk, liikumine aktiivne ja edasi jõuan tõtakalt. Aklimatiseerumine ehk kõrgusega harjumine on mul väga hea, sest olen eelevatel nädalatel palju treeninud ja võistelnud 3000 m kõrgusel. See annab võimekuse laugemad kohad joostes läbida. Nii kuni tipuni välja, sest Mont Blanci tipp ise on lame.

Tipus olevad inimesed katkestavad oma tegevused, et saata pilguga kedagi, kes saabub 4810m kõrgusel asuvasse tippu joostes. Pea peaks ju ringi käima, hapnikupuudus kimbutama või lihtsalt füüsiline väsimus peal olema. Aga ei, tema jookseb.

Seisatan, kougin külmunud sõrmedega taskust kaamera, saan vajaliku nupu vajutatud ja teen 360 kraadi võtted tipust. Tuul on meeletu, näpuotsad juba tundetud. Topin kaamera uuesti taskusse ja aeg on ette võtta marsruudi kõige ohtlikum osa - järsk laskumine piki harja.

Laskumine – elu ja surma küsimus

Olen võtnud varustuse minimeerimisega suured riskid ja kassid on üks neist. Kui tagantjärele hinnata, siis väikeste kassidega ei lubaks ma mitte kellelgi sarnast asja tegema tulla! Siin on küsimus elus ja surmas.

Olen ülimalt ettevaatlik. Löön kepid toestuseks jäässe ja astun tibusammu. Uuesti kepid jäässe ja teine tibusamm. Nii liigun kõige kriitilisemad kohad. Õnneks on neid siiski vaid üksikuid ja enamuse rajast saan liikuda pikkade sammudega ja pooljoostes.

Mida allapoole, seda laugem on nõlv ning järjest pikem ka jooksusamm, millega matkajatest mööda lendan.  Enamasti on nad kõik ühesugused: köiega ühendatuna, käes kirkad ja jalas rasked kõrgmäestikusaapad, tammuvad ühtlases taktis kas üles- või allapoole. Eristub vaid üks, kes meenutab mulle mind ennast. Ei, see pole see halo, vaid  sportliku olemise ja ilusa tõtaka jooksusammuga mees, kes liigub otsustavalt tipu suunas. Hiljem näen spordikeskkonnast Strava, et tegu on rootslasega, kes tegi täpselt sama sooritust nagu mina. Ka tema alustas Les Houches´st, et otsejoones tippu tõusta ja alla tagasi joosta. Ja sarnaselt mulle teeb ka tema tipu üheksa ja poole tunniga. Erinevus on see, et tema peitis eelmisel päeval kõrgmäestikuvarustuse mäele kivi alla ning see võimaldas tal esimesed 1800m eriti kerge varustusega tõusta. Minul on kõik asjad algusest lõpuni kaasas.

Allatulek vaheldub nägemise ja valge pimeduse piiril. Pimedat pimedust on kõik kogenud, kuid valge pimedus tekib kõrgmägedes paksu pilve sees, kus kõik on ümberringi valge. Nägemine on piiratud paari meetriga ning liikumise orientiiriks on jäises lumes vaevu hoomatavad kassitäkked. Jääb üle vaid loota, et rada õigesse kohta suundub. Siinkohal aitab mind taas Garmini kell, kus on näha minu eelnev tõusurada ja saan hoida ennast kella järgi õigel teel. Tempo küll langeb ja vältida tuleb valgest udust kummituslikult ilmuvate matkajatega kokku põrkamist.

Gouter hütist jooksen seekord mööda. Nüüd olen raja kõige tehnilisemal osal, 500m turnimist mööda suuri kive allapoole. Laskumine on siin peaaegu vertikaalne ja julgestuseks on trossid. Ma ei tülita teelejäävaid gruppe sellega, et nad peaksid mulle teed andma. Vastupidi, kaljule kinnitatud julgestustross on alati nende päralt ning mul pole midagi toredamat, kui neist teiste kaljude kaudu hüpeldes mööduda.

Üks grupp sätib end kivide varjus köiega seongusse, et ületada kuulus surmakuluaar. Neli inimest, instruktor kõige ees, liigub rutakalt üle kuluaari, mina viiendana kohe nende sabas. Peale ületust võtavad nad kivide varjus grupi kokku, mind ilmselt märkamata. Hüppan paar kivilahmakat kõrgemale, et grupist kaarega mööda põrgatuda. Grupijuht jääb kirjeldamatu imestusega vahtima, et kust küll – sõna otseses mõttes - hüppas välja see tüüp? Kust ometi ilmus ja kuhu nüüd kadus see mägikits?

3300m kõrgusel on taas aeg paari minuti pikkuseks riietumispeatuseks. Jätkan taas suvises jooksuvormis ja vaid lambiga kiiver mu peas reedab, et see jooksja pole käinud tavalisel hommikujooksul.

Üheksa ja pool tundi tagasi astusin toast välja, et teha midagi pöörast ja tavaolude mõistes hullumeelset. Trotsides ekstreemseid olusid ja riskides eluga. Kui küsida, et kas see oli piiride kompamine, siis seda kindlasti mitte. Tegemist oli füüsiliselt väga raske ja nõudliku ettevõtmisega, mille õnnestumisele aitasid kaasa kogemus, ettevalmistus ning riskide läbimõtlemine. Kindlasti ei taha ma kedagi ärgitada seda ettevalmistamatult järele tegema, vaid see võiks olla inspiratsiooniks, et igaüks oma võimeid ja ettevalmistust kaaludes leiaks just endale sobivaid uudseid väljakutseid.

Toimetaja: Grete Isabel Huik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: