14-aastane ujuja Eneli Jefimova pani Eesti spordiavalikkuse endast kõnelema, kui täitis 11. aprillil 100 meetri rinnulidistantsil Tokyo olümpiamängude A-normi. Tulemusele lisab väärtust fakt, et eelmisele olümpiale Riosse ei sõitnud A-normi täitjana ükski Eesti ujuja.

Jefimova on talent, kelle kõrgest sportlikust potentsiaalist rääkis ujumiskogukond juba mitu aastat tagasi. Nüüd on võimed realiseerunud esimeste rahvusvaheliselt kõrgete tulemustena.

Samas räägitakse Jefimova võimsate resultaatide kõrval ka tema noorest east, sest ees on mõneti hoiatav näide. Aastal 2012 tuli Londonis just 100 meetri rinnulidistantsil olümpiavõitjaks toona vaid 15-aastane leedulanna Ruta Meilutyte.

Sportlase lend jäi lühikeseks – medaleid tiitlivõistlustelt küll tuli, aga Rio olümpial pidi Meilutyte oma põhialal leppima seitsmenda kohaga. 2019. aastal, vaid 22-aastasena otsustas leedulanna tippspordiga lõpparve teha. Paljud leidsid, et see oli hind, mida tuli nii ruttu saabunud edu eest maksta.

Eesti sport on väike ja seda olulisem on, et meie treenerid teeksid talentide arendamisel õigeid ja tasakaalukaid otsuseid. Aga millised siis on kõige paremad otsused? Ja võib-olla tulebki riskida, sest potentsiaal tippu jõuda on just verinoorena kõige suurem?

Ujumine on spordiala, kus lapstalendid ka täiskasvanutega konkureerides tihti esile tõusevad. Miks see nii on? Õige inimene asja selgitama on Eneli Jefimova praegune treener – Kalevi Ujumiskoolis töötav Henry Hein, kes omab treenerina EOK viienda kategooria kutsetunnistust.

"Eriti see ongi tüdrukute puhul. Viieteistaastased tüdrukud on tihtipeale füüsiliselt juba nagu valmis naised. Neil võib-olla jääbki jõu poolest veidi puudu, aga tänu oma kergusele nad ujumises püsivad hästi kergelt vee peal, see annab neile võib-olla eelise vanemate ujujate ees, kellel võib-olla on jõudu rohkem, aga kellel on ka lihast ja sellist raskust rohkem, et nad enam nii kergelt seal vee peal ei püsi," arutles Hein. "Poiste osas on selliseid talente veidi vähem, seal ikkagi viieteistaastane poiss reeglina veel päris täismeeste vastu ei saa. Aga on ka seal erandeid."

"Nüüd on läinud ujumine nagu paljud teised spordialad, et mida pikem sa oled, seda kasulikum see on.  Samas, loogiliselt võttes, mida suurem jalanumber sul on, mida suurem labakäsi, kõik see tuleb ujumisel kasuks," jätkas Hein. "Ja mis ujujaid võib-olla eristab n-ö maa peal sportlastest, on see, et reeglina tippujujatel on ülakeha proportsionaalselt pikem kui nende jalad. Ja siis ka veel kolmandaks, liigeste liikuvus – õlad ja sellised on hästi liikuvad. See on võib-olla niisugune põhiline."

Kuidas tuleks siis käituda, et ujuja karjäär oleks võimalikult pikk? "Tulekski teha sellist eapärast treeningut. Ei tohiks hakata lastega väga jõu poolest üle tegema. Neil on ikkagi põhiline ujumise poolelt tehnika ja ÜKE pool on kõik selline toetav ja oma keharaskusega harjutused. Ujumisega ongi, et seda jõudu sa saad ka teha seal kuusteist, seitseteist, kaheksateist pluss vanuses. Sellega selles mõttes aega on, tuleb lihtsalt võtta rahulikult."

Mõistagi leidub noori talente ka teistel spordialadel. Ja Eesti pole selles osas erand. 2017. aasta suvel vapustas kergejõustikupublikut toona 12-aastane Luna-Aleksanda Lagoda, kes tuli naiste 5000 meetri jooksus Eesti meistrivõistlustel kuuendaks.

Eesti praeguste edukamate pikamaajooksjate juhendaja Harry Lemberg, EOK seitsmenda kategooria treener, kes teinud seda tööd üle 30 aasta, lausus fenomenaalse jooksu järel, et Eesti meistrivõistlustele tuleks seada vanusepiir ja nii noort talenti peaks hoidma.

Nüüd treenib Lagoda juba mitu aastat Lembergi käe all ja tuleb tunnistada, et viimastel hooaegadel on ta püsinud pigem varjus.

Lemberg ei soovi noore sportlase arengut forsseerida, vaid hoiab pigem konservatiivset joont. Spordipublikut vapustanud lugusid noortest staaridest võib ta välja tuua palju. "Kui me näiteks räägime nendest noortest lapstähtedest, kes varases eas on näidanud juba kõrgeid tulemusi, siis kindlasti siin on palju erinevaid faktoreid, mis seda tingivad ja sellele kaasa aitavad," arutles Lemberg. "Kindlasti siin on geneetiline soodumus, noorsportlase bioloogiline vanus, tema kehakompositsioon, spordiga alustamise aeg ja väga oluline – tema arengut toetav keskkond, mentaalsed omadused, sotsiaalsed oskused. Ja kindlasti siis spordiala spetsiifika."

"Paljudel aladel, mille juurde kuulub ka ujumine, on sellised näited hästi palju, kus 13-14-aastased tüdrukud on võitnud olümpiamängudel medaleid. Ja eriti noorte puhul on veel sellised alad, mis nõuavad osavust, koordinatsiooni, siis näiteks praeguse kultustreeneri Eteri Tutberidze uisutamistähed on võtnud olümpiakuldasid ja maailmameistritiitleid 14-15-16-aastaselt. Või omaaegne rumeenlanna Nadia Comaneci, kes neljateistaastaselt võitis Montreali olümpiamängudel kolm kuldmedalit," lisas Lemberg. "Aga kergejõustik on selles mõttes keeruline ala ja kui me räägime jooksust, siis jooks on veel eriti raske ja keeruline ala seetõttu, et jooksul on põrutusmoment – peale lennufaasi toimub põrutusmoment. Ja kui puberteedieas, kus noortel toimub väga tormiline areng ja tüdrukutel hakkab naissuguhormoone tekkima rohkem, siis need väga sportlikule saavutusvõimele kaasa ei aita. Need teevad tüdrukutest naised ja seetõttu suureneb rasvaprotsent, lihasjõud väheneb, kuna lihasmassi väga palju ei teki ja see tähendab seda, et suhteline jõud, vastupidavus, üldine töövõime väheneb ja seetõttu on tüdrukutel suhteliselt keeruline sellistel aladel, mis eeldavad oma kehakaalu ületamist, häid tulemusi näidata suures spordis."

"Aga kui rääkida maailma spordiajaloost, siis üks väga ere näide selles mõttes on omaaegne USA tippjooksja Mary Decker Slaney, kes 12-13-aastaselt näitas fantastilisi tulemusi ja 14-aastaselt võitis ta USA-Nõukogude Liidu matšil 800 meetri jooksu. Ta oli sel ajal 150 cm pikk ja 39 kilo kaalus. Teda hakati USA-s kutsuma Little Mary ehk väikseks Maryks. Aga siis tuli see puberteediiga. Kehakaal hakkas kasvama ja praktiliselt neli-viis aastat läks aega, enne kui keha kohanes uue situatsiooniga," jätkas Lemberg. "Tekkisid ülekoormusnähud, vigastusi oli palju ja nii edasi ja nii edasi. Ja tema teine suurhetk oli kümme aastat hiljem, kui ta esimest korda võistles hästi, see oli 1983. aastal Helsingis maailmameistrivõistlustel, kus ta võitis kaks kulda. Aga selleks ajaks oli 168 cm pikk ja kaalus 51 kilo. Nii et sõnum on see, kui geenid on olemas – head vastupidavuse geenid olid tal olemas –, lihtsalt võttis aega, enne kui ta reaalselt suutis suure spordis selle ära realiseerida. See tähendab seda, et kergejõustikus, eriti tüdrukute puhul, mis puudutab jooksmist ja neid, ei tohi kiirustada. Skelett peab välja kujunema, luustumisprotsessid peavad valmis saama täielikult selleks, et koormus sinna anda."

Lemberg näeb Luna-Aleksandra Lagoda ja tema poolt esile tõstetud Helsingi maailmameistri Mary Deckeri sportlasteed kõrvutades üksjagu sarnasusi.

"Luna oma head jooksud teinud samamoodi enne puberteediiga. Ta oli samasugune, 153 pikk ja 36-37 kilo. Aga nüüd hakkab temast sirguma kena noor neiu ja situatsioon hoopis teine. Ja ma tahan anda talle aega," ütles Lemberg. "Ma usun, et samamoodi, nagu oli Mary Decker Slaney puhul, et need head geenid ei saa ju kaduma minna, kui need on olemas. Oluline, et tervis oleks korras ja siis juba edasi ka need sportlikud tulemused. Selles mõttes praegusel perioodil ma näen, et rõhku panna sooritusele, arengule, mitte nii selle sportliku tulemuse tagaajamisele."

Kui palju oled ise oma töö käigus näinud – kas kõrvalt või võib-olla sul on endal kogemusi –, et tehakse mingid otsused valesti ja selle tõttu siis sportlaskarjäär ja võib-olla ka inimese loomulik areng kannatab?  Kas Eestis on see probleem olnud meie treenerite ringkonnas olemas, et me ikkagi forsseerime mingitel hetkedel? "Eelkõige saan rääkida kergejõustiku kohapealt. Ma pigem arvan, et kergejõustikus on neid asju väga vähe, mina ei oska öelda," mõtiskles Lemberg. "Siin on sellised aspektid, millega tuleb noortespordis hästi palju arvestada – kas on tegemist aktselerandiga või retardandiga, vastavalt sellele on ka kogu see treeningprotsess ja võistlustegevus. Nii nagu looduses on suveõunad ja sügisõunad – mõned küpsevad varem, mõned küpsevad hiljem, mõned teevad oma tulemused varem ära, mõned teevad hiljem ära. Kui maailmapraktikat võtta, kaotati ära U-18 maailmameistrivõistlused. Eelkõige oli üks argument see, et U-18 ja U-20 vanuseklassi parimatest kuskil 75 protsenti kunagi ei jõudnud suurde sporti. Aga kui me räägime jälle hästi andekatest inimestest, nagu Isinbajeva, Veronica Campbell-Brown, nemad käisid kõik need võistlused läbi, võitsid U-18, U-20 kõik tiitlivõistlused. Et kes on ikkagi loomulik talent, see jõuab hästi-hästi kõrgele."

Metoodiliselt on erinevate koolkondade vahel ikka vaidlusi tekitanud küsimus, millal lülitada noorsportlase treeningprogrammi spetsiifilisemad jõutreeningud – lihtsamalt öeldes töö kangisaalis. Ja milliste koormustega seda tegema peaks?

Leedu ujumistalent Ruta Meilutyte paistiski silma oma jõulise stiiliga. Samal ajal on Henry Hein rõhutanud, et Eneli Jefimova areng on tulnud loomulikult, ilma suurte ärritajate kasutamiseta. Praegu ei saa siiski öelda, et jõusaal oleks Jefimovale võõras koht. "Jõusaalis käime kaks korda nädalas, aga tema jõusaal põhiliselt koosneb tehnika õppimist, et õppida ära kükitehnika ja kõik sellised baasharjutused," selgitas Hein. "Et kui me jõuame sinna vanusesse, kus hakkame numbreid taga ajama, siis on tehnika selge, et me ei hakkaks jõudu tegema tehnika arvelt. Praegu on selline puhtalt tehnika õppimine."

Milliste raskustega Eneli praegu siis seda tehnikat õpib? "Põhiliselt jõusaalis kükid ja asjad on täiesti tühja kangiga. Meil loomulikult hooaja jooksul on ka faase, kus paneme talle veidi raskusi peale, aga iseenesest jõusaalis veel midagi suutlikkuse piirini ja midagi sellist ei tee, pigem selline oma keharaskusega või kergemad raskused," kirjeldas Hein.

Eesti pikaaegne esikulturist Ott Kiivikas on oma teadmistega abikäe ulatanud paljudele, kes soovivad jõusaalispetsiifikast rohkem aru saada. Nende abiotsijate hulgas on olnud ka õrnas eas sportlasi. Seejuures on Kiivikas Eestis tippkonkurentsi aidanud oma tütre, bikiinifitnessiga tegeleva Christin-Amani Kiivika.

Põhimõte, et lapsed, kes pole murdeikka jõudnud, tuleks jõutreeningutest iga hinna eest eemale hoida, on aastal 2017 EOK seitsmenda kategooria treeneriks tõusnud Kiivika arvates ülepakutud. Ja paljud hirmujutud ei oma tema hinnangul praktikas katet. "Eks sellega on alati teatud hirmud kaasas käinud ja need on valdavalt seotud olnud sellise hirmulooga, et kui sa tõstad palju, siis sa enam ei kasva kindlasti, kasv jääb sul kinni – sellised väited on olnud kõige levinumad. Aga ütlen ausalt, et see kasvu kinnijäämise asi ei ole siiani tõendamist kuskilt otsast teaduslikult leidnud," rääkis Kiivikas. "Ja miks seda seostatakse? Sest tihti kulturistid, tõstjad on tihti lühemat kasvu inimesed. Jätame raskekaalu välja, aga enamik on hästi lühikesed inimesed ja seepärast on tunne, et pagan küll, võib-olla kui nad ei oleks tõstmisega tegelema hakanud, oleksid nad oluliselt pikemad. No mina julgen öelda, et mina olen selgelt pikem oma vanematest, rääkimata vanavanematest ja ei saa öelda, et kui oleksin korvpallitrenni edasi jäänud, siis Ott Kiivikas oleks olnud 195-sentimeetrine heal juhul siis tagamängija. Olen ikkagi kasvanud tõenäoliselt täpselt nii pikaks kui ma pidin, 16. eluaastaks olin tegelikult välja kasvanud, ega ma peale seda põhimõtteliselt ei kasvanudki. Nii et siin otsest ohtu tegelikult ei ole."

"Kindlasti, mis puhul see oht tuleb, on see, et see tegevus peaks toimuma järelvalve all, sest paratamatult näeme ka seda, kui kehalise kasvatuse tunnis lapsed tuuakse jõusaali ja lastel tekib mängulisus – võtan kinni, sõidan sellel kaalupakiga alla. Ühesõnaga, ohutunnet ei ole," lisas Kiivikas. "Ja sellise isetegevuse käigus on vigastamise oht kindlasti täiesti olemas. Aga ütleme nii, et ega see ei kao ära ka täiskasvanud inimestel. Ikkagi vale tehnika, vale sooritamine, kehaasend, vale – ära võid ennast igal pool tõmmata, nii jooksurajal kui jõusaalis, seal selles mõttes ei ole vahet. Aga kui me teeme kontrollitult, omandame tehnika, saame juhendid treenerite käes, siis ma ei näe põhjust, et ka varasemas eas oleks absoluutselt välistatud jõutreening. Küsimus on see, et laste jõutreeningu alus peaks olema liigutusmustri selgeks saamine."

Milliseid jõutreeninguid siis sportlastele välja pakkuda? Kuidas olla kindel, et treening omab vajalikku efekti, aga teisalt ei lõhu väga noort sportlast? "Üks asi, mis tavaliselt annab vastuse, on ka juba erialase treeningu nädalane maht. Kui keegi minu juurde tuleb ja võtabki poisi-tüdruku kaasa ja tegemist on noortega, vanus võib olla niisugune 13-17, siis esimese asjana küsin ka, palju seda erialast tööd ja võistlusi nädalas on, et kui palju me üldse saame sinna mahutada juurde," selgitas Kiivikas. "Sest vaadake, treeninguga on ka alati nii, et ükskõik, millist treeningu sorti paneme – kas teeme mingit vastupidavustreeningut, erialast, mingit tehnikatrenni, jõutreeningut –, peame alati aru saama, et kui tahame seda füüsilist töömahtu tõsta, siis tekib alati küsimus, kuidas me sellest ära taastuma. Ja teine pool, et saame aru, kui palju on piisav, et me üldse mingit saavutusvõimet parandame, seal ei ole päris niisugust ühest väga head vastust. Et niisugune kogenud treener – julgen öelda, et ma ka ise olen – hakkab analüüsima seda mahtu, vaatab, teeb testid, saab aru, mis puudu on. Siis hakkab mingite spordialade spetsiifikast lähtuvalt arutelu pihta. Aga kui sa küsid nii keskmist, siis ma ei näe, et alla kahe korra nädalas lisaks üldfüüsilist treeningut annaks mingit märgatavat üldfüüsilise paranemist. Kui suudaksime mahutada sinna kavva kolm, oleks raudselt juba väga selgelt edasiviiv."

Kiivikas toob välja, et tihtipeale osutub probleemiks lastele sobiliku jõusaali inventari puudumine. Näiteks kang, millega täiskasvanud treenivad, kaalub ju ilma lisaraskusteta 20 kilogrammi. "Kui ma käisin kunagi Venemaal turniiridel, näiteks Baikali järve ääres on täiesti olemas fitnessikool, hakkab õpe pihta kohe esimesest klassist, jõutreeningud regulaarselt. Aga erinevus on selles, et seal on ka väikesed laste trenažöörid," rääkis Kiivikas. "Seal on kõike jalapressidest ülatõmbeplokkide ja kõigeni, aga need on miniatuursed, lastele sobilikud, väiksed raskused. Ja siis sul tekib küsimus, mis ohtu nad endast kujutama peavad, kui see laps nendega teeb ja tugevdab oma… sest jõutreeningu pluss ei ole mitte ainult lihaskonna areng, aga täpselt need koordinatsioonisisesed mehhanismid, liigutusmuster, teine pool toetab luustikku väga hästi. See tähendab luud muutuvad tugevamaks, seda teeb jõutreening, liigesed, kõik kinnitused, need tugevnevad seal. Siis tekib küsimus, mida seal siis nüüd nii kahjulikku saab olla? Selge, et valesti tehes, umbes tehes võib endale kahju teha. Aga kui see on kontrollitud silma all, siis ma ei näe küll põhjust, et ka muude alade lapsed mingis osas teeksid teatud üldkehalisi harjutusi. Ja need ei pea alati olema kangi ja hantlitega tehtud, nagu ma ütlesin, kes suudab juba oma keharaskusega teha korralikke kätekõverdusi, see on treenitud inimene, ausalt."

Siiski, internetis võib ka täna näha videoklippe lastest, kes pole veel kümme aastat vanad, kuid keda näiteks tõstekangiga presenteeritakse. Aastatuhande vahetusel sai maailmakuulsaks Richard Sandrak – Ukrainas sündinud, kuid USA-sse kolinud kaheksa-aastast poissi hakati tema üliatleetikust välimusest tulenevalt kutsuma Väikseks Herakleseks.

Milliseid tundeid tekitavad seda tüüpi näited Ott Kiivika jaoks? "Eks mõneti nagu kaheseid. Ühest küljest jõuab praeguses sotsiaalmeediamaailmas see info meile palju selgemini. Ega ma ei usugi, et ühiskonnas nii palju midagi muutunud on, aga nüüd näeme seda rohkem. Kui tõstetakse ja liiga varajases eas, eks ta natukene paneb ikka muigama, et oot-oot, kas nüüd on vaja," arutles Kiivikas. "Aga samal ajal jällegi, kui näeme seda noort tõstmas nii- või niipidi, on ta tõenäoliselt ikkagi enne juba mitmed aastad tõstnud, see ei ole tema esimene treening. Tehniliselt näeme seda, et seal on väga pikk õppe all ja tõenäoliselt ka see raskuste lisamine on olnud ikkagi koos treenituse tõusuga, mitte vastupidi. Lihtsalt teine pool alati tekib, et kas ta selles vanuses sellisel kujul nii vajalik on. Ma ei tea, võib-olla selgub, et keegi tänu sellele… tegelikult siin on ka näha, tihti tõstmises tuuakse plastikkettad ja väiksed poisid juba päris varajases eas tulevad ja tõstavad. Nad saavad ju mingi emotsiooni, neil on mingi pühendumus."

Vaimse survega toimetulemine ja õigete otsuste tegemine on noorte talentide puhul pidevad väljakutsed. Henry Hein ütleb, et lapsevanemad peaksid protsessis usaldama treenerit, sest vastasel juhul tekitavad erinevad vaatenurgad ja seisukohad lapse jaoks segaduse. Seega, leidke treener, keda te usaldate.

Harry Lemberg tõstab esile selgitustööd, mida treener peab noore sportlase puhul treeningutel suures mahus tegema. "Väga oluline on see, et sportlane õpiks kogu selle protsessi käigus. Et tal kujunevad välja teatud sotsiaalsed oskused, oskab ise analüüsida, mõtiskleda lahti, mida ta teeb, miks ta teeb, milleks seda vaja on? Loomulikult, 13-14aastane, noor laps, noorsportlane ei suuda veel sellist kujul treeneriga dialoogi korraldada või arutada niimoodi, seal on ikkagi treener, see, kes otsustab, mida ja mismoodi rohkem teha," selgitas Lemberg. "Selle protsessi käigus laps õpib, et ta õpiks analüüsima oma keha, neid tundmusi, tundeid, mida ta tunneb üht või teist harjutust tehes. Ta teab, mis organismis hakkab toimuma, miks ta hakkab hingeldama, miks ta mingi jooksu puhul ei hingelda. Et treener räägiks lahti, need asjad ja ta teab, siis oskab hinnata, kui ta mingit koormust iseseisvalt teeb, analüüsida, miks nii on. Aga nagu kadunud kõrgushüppekorüfee Jevgeni Zagorul on öelnud – mida rohkem treener ja sportlane saavad koostööd teha, seda parem on tulemus."

Siin ei ole vahet, kui on 13-aastane heas toonuses noor inimene või on 13-aastane talent, eneseanalüüsi mõttes ei ole nad kummalgi veel selles kohas, et ise suudaks rohkem otsustada? Isegi kui ta on spordis tulemuste mõttes väga edukas? "Ma arvan, kindlasti. Ja kes on tulemuste mõttes hästi edukas sellel perioodil, seda enam tuleb rõhutada treeningu olulisust," ütles Lemberg. "See noor võib tunnetada, et kõik tuleb nii lihtsalt, ma ei pea nii palju pingutama, ma niigi võidan kõiki. Otse vastupidi, veel rohkem tuleb rõhutada ja see on juba treeneri oskus ja kunst, kuidas teha, nii et see noor tunnetab, et peab treenima selleks, et neid tulemusi saavutada.