Eelmise aasta lõpus siirdus 25-aastane Kork 23-kordse Soome meistri HJK ridadesse, kuid leping Soome klubiga sai eelmisel nädalal läbi ja edasine on praegu veel lahtine.

Karina, sina oled just sellel aastal tõusnud Eesti koondise esiväravavahiks. Ühelt poolt on see väga tore, aga teiselt poolt on see ka raske, sest just praegu on see aasta, kus me mängime valikmänge ja mängime väga tugevate vastastega. Kui kindlalt sa ennast tunned väravasuul?

Esiteks, ma ei tea, kas ma nimetaks ennast esiväravavahiks. Ma olen seda ka varem öelnud, et pigem vaatavad treenerid hetkeseisu, seda, millist tüüpi väravavahti neil parasjagu mängus vaja on. Ma usun, et see ei ole treenerite jaoks lihtne, ma loodan, et see ei ole nende jaoks lihtne. Kui kindlalt ennast väravast tunnen? Mulle meeldib väravas mängida, ma väga tahan seda mänguaega saada. Rasked vastased ei ole need, mis mind ära hirmutaks, mis jala värisema võib-olla paneks. Minu jaoks ei ole vahet, kes vastas on, mina olen õnnelik selle üle, kui ma saan koondist esindada.

Soomes sai hooaeg läbi. Nii sinu kui üldse kõigi jalgpallurite jaoks oli tänavune hooaeg raske, sest see oli nii lõhutud selle haiguse poolt. Kuidas sa hindad kokkuvõttes esimest Soomes veedetud hooaega ja ka oma rolli klubis?

Esiteks olen ma väga õnnelik, et ma selle sammu tegin, et välismaale liikusin. Jah, raske aasta nii koroona tõttu, kui ka minu jaoks ju, istusin terve hooaja tegelikult pingil. Ma ise tunnen, et see oli väga vajalik samm, olen selle aastaga meeletult arenenud nii inimesena kui ka mängijana. Aga samas see aasta näitas mulle ära, et tegelikult see arenemisruum, mis mul veel ees, on tegelikult meeletu. Ja selles suhtes olen väga õnnelik, et ma selle sammu tegin. Ja eks nüüd näha, kuidas siis välismaal mängimine edasi läheb.

Mis sa ise tunned, mis on need kohad, kus sa oled juba sellise hea arengu teinud ja mis on jällegi need, kus sa tunned, et sa võid veel juurde panna?

Mida ma kindlalt enda puhul näen arenguna, on kaitseliini juhendamine. Just see, et Soomes see mängu- ja trennitempo on niivõrd palju kiirem, et ma olen võimeline ka näiteks Hollandi vastu kaitseliini juhendama, ma ei kaota pead, ma n-ö ei külmu ära seal. Minu jaoks see on loomulikum, olen treeninud aasta aega sellest kiires tempos. Eesti liigast tulles on see kindlasti natuke keerulisem kui näiteks Soome liigast tulles. Kui võtta, milles juurde panna… no juurde saab kõiges panna. Olen ise öelnud ka, et tunnen, et füüsiline pool on võib-olla see, mis on kõige nõrgem, mida ma olen nüüd aastaga saanud väga palju arendada, aga endiselt seda on meeletult juurde panna – kõik hüppevõimed, reaktsioonid, kõik asjad, mis sealt tulevad. Ma tean, et kõik on arenenud, aga mul on väga pikk tee veel minna.

Mis sind nüüd ootab ees pärast neid koondisemänge? Kui pikalt sa saad puhata ja millal ja kuidas sa siis tagasi liigud?

See on üsna keeruline küsimus! Kui ma ise teaksin, mis mind pärast koondist ees ootab, siis ma oleks väga õnnelik. See on niisugune natuke närvikõdi tekitav olukord. Tegelikult ma ei saa mitte midagi kindlat öelda, ma ei tea ise mitte midagi kindlat. Lootus on see, et ma Eesti liigasse tagasi hetkel veel ei tule, sest ma ise tunnen, see oleks samm tagasi. Ma tahaks ikkagi välismaal edasi mängida, treenida, saada kõvemat treeningtempot, treeningkogemust, aga samas leida ka selline mängupaik enda jaoks, kus ma saaksin mängida ja mänguaega koguda.

Kas Soomega on leping läbi ja nad ei ole sulle andnud teada ei üht- ega teistpidi, mis sind ees ootab?

Leping Soomes lõppes ära nüüd reedel, 20. novembril ja uut lepingut ei ole. Suure tõenäosusega ka ei tule, sest koroona tõttu nad lihtsalt pidid eelarvet niivõrd palju kärpima, et nad ei näe hetkel võimalust minu hoidmiseks. Aga ma ise ei tundnud ennast ka liiga kindlalt selles osas, et tahaks teist aastat järjest samas klubis veeta, sest ma tean, et Anna Koivunen jääb sinna, see tähendab seda, et mul oleks vaja ta endiselt üle mängida ja ma näen, et ta on praegu tugevam väravavaht kui mina.

Meil on olnud vastaseks sellised meeskonnad nagu Holland, Venemaa, kes on meile päris palju väravaid löönud. Seetõttu on sul tulnud nende valikmängudega 12 palli enda selja tagant välja võtta. Kui demoraliseeriv see on sinu jaoks olnud, et on palju neid väravaid tulnud?

Seda me teadsime, et Venemaa ja Holland on väga tugevad naiskonnad, peame kaitsetööst lähtuvalt mängima ja nii edasi. Ilmselgelt lüüakse seal palju väravaid, aga ma ei ütleks, et see demoraliseeriv on. See on natukene paratamatu väravavahina. Sa ütled, et 12 väravat sisse lasknud, samas, ma võin sulle öelda, et umbes täpselt sama palju tõrjeid teinud, mis jäävad nende positiivsete asjadena üles. Eks need väravad olen kõik läbi vaadanud, tean täpselt, mida ma oleks saanud paremini teha, aga samas ma tean, et andsin nendes mängudes endast kõik. Kui sel hetkel ei tulnud välja, siis tuleb järgmises mängus lihtsalt need asjad klappima saada ja õigesti teha. See on täpselt see arengukoht, sa näed, mida sa teed valesti ja sa tead, et sa saad teha paremini.

Iga selline mäng, iga selline värav on ka õppimise koht?

Muidugi.

Ja on seda võimalust, et võtta endale see aeg ja rahulikult vaadata ja analüüsida ka neid olukordi?

On, sest praegu meil on olnud laagrid niimoodi, et meil jääb umbes kolm nädalat vahele ehk siis see kolm nädalat ongi täpselt selline paras aeg, et kõigepealt vaatad treeneriga üle need kõik videod, vaatad omaette veel üle, jõuad teha märkmed, analüüsid ja siis selleks ajaks kui uus laager peale tuleb, oled unustanud ära kõik selle halva, mis eelmise laagriga kaasnes. Võib-olla need rumalad otsused, väravad, mis võib-olla sinu süül tulid ja sa tuledki selle positiivse mõttega uuesti järgmisesse laagrisse ja annad endast uuesti maksimumi.