Robert Rooba: olen vanematele tänulik kõige eest, mis nad on minu heaks ohverdanud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Video: ERRFoto: Sarunas Mazeika/iihf.com

"Pealtnägija" tutvus Eesti peredega, kes panustanud oma lapse spordikarjäärile niivõrd, et jätsid siin kodu, töö ja lähedased ning kolisid välismaale lootuses, et laps murrab rahvusvahelisse tippu.

Ühelt poolt on paljudel spordialadel elementaarne, et läbilöömiseks tuleb minna välismaale ja on ridamisi näiteid, kuidas perspektiivikad eesti noored läksid spordiakadeemiatesse või farmklubidesse. Aga on mõned näited, kus pered tegid lapse spordikarjäärile sellise panuse ja tõid ohvriks senise elu, et kolisid kõik koos. Toimetaja Aet Süvari ja korrespondendid Epp Ehand ning Rain Kooli otsisid üles kolm sellist Eesti peret Euroopa eri otstes.

Tormis Laine, My Relander ja Robert Rooba esindavad väga erinevaid spordialasid ning on karjääri erinevates faasides, aga neil on kõigil üks ühine nimetaja – Eestisse jäädes polnuks neil tegelikult võimalust oma valitud alal läbi lüüa. Veel erilisemaks teeb, et vanemad uskusid nende spordiambitsiooni niivõrd, et olid valmis jätma senise elu, töö ja lähedased Eestis ning kolima välismaale lootuses, et laps saab ühel päeval olümpiamedali või vähemalt kopsaka lepingu.

"Ta oli siis kümme. Olime parajasti 2011 jälle kevadkoolivaheajal laagris seal, tavaliselt meie rütm oli see, et ühe nädala kevadel tegime koolist poppi. Tingimus oli see, et õppimine peab olema eeskujulik. Ja siis ta ühtäkki müüs selle idee algselt mulle maha, et võiks minna ja siis hiljem ülejäänud perekonnale," meenutas mäesuusataja Tormis Laine isa Tiimar Laine.

"Vanemate veenmine ei olnudki nii raske. Arvan, et nad võib-olla ootasid seda juba natuke, teadsid natuke, et see on tulemas, võib-olla," arutles Tormis Laine. "Need Austria treenerid seal, kus me laagrites käisime, justkui pakkusid seda varianti, et võiks tõsisemalt teha. Ma arvan, et nad olid natukene valmis juba selle jaoks, et hakkan nende käest paluma või küsima sellist asja."

Tormis Laine Autor/allikas: Erakogu

 Ehkki Tiimar Laine ei tahaks otepäälasena nõustuda, et Eestis pole mägesid, siis endise mäesuusatajana sai ta 2011. aastal aru, et on otsustuse koht, kas poja ambitsioone tõsiselt võtta või maha matta. Asi päädis sellega, et isa, ema ja vanem õde kolisid perepoja pärast Austriasse Götzensi mägikülla. Mõni aasta hiljem võeti Eesti talent mainekasse Stamsi suusaakadeemiasse, mille ta 2019. aastal lõpetas.

Lootustandev jäähokipoiss Robert oli 14-aastane, kui ta 2008. aastal Soome Espoo klubi treeneritele end näitama sõitis ja sai ettepaneku jääda. "Olin ikka väga laps. See oli kindlasti üks asi, millest saime koha aru perega, et ma ei ole valmis seda sammu üksi ette võtma. 15-aastaselt olin veel nii mammapoeg, et ma ei teadnud ei söögitegemisest, normaalsetest elurutiinidest – üksi elades, ma mõtlen – mitte midagi," tunnistas Robert Rooba.

"Nojah, eks ta nii oli, et ei tahtnud ju sinna minna, meil oli ilus elamine ja kõik asjad, nüüd sinna minna ja elada kuskil mitmekesi ühes korteris, see oli ka selline... et ma ei tee ju ometi seda," rääkis Rooba isa Jüri Rooba toonastest mõtetest. "Selle nimel, isegi. Mul oli hästi palju rääkimist ka oma sõpradega ja siis mul üks sõber, kes oli tunduvalt paremal järjel kui mina, ütles, et milles probleem. Tal endal ei olnud poegi ja ta ütles, et milles probleem, ma aitan sind igal juhul, mingu ükskõik kui palju maksma, ma toetan sind, rahaliselt siis. Mine aga sinna ja vaatame, mis saab."

Robert Rooba Autor/allikas: Jiri Halttunen/JYP

Ise jäähokimängija ja treenerina teadis Jüri Rooba, millise võimaluse poeg Euroopa ühes kõige kõvemas jäähokiriigis sai ning oli seetõttu valmis kodust ja abikaasast lahkuma. Tallinnas kasiinomänedžerina töötanud mees hakkas Helsingis hoopis taksojuhiks, et poja unistust toetada. "Jaa, ma ei olnud siin olnud sellisel tööl, aga no eks pigistad ikka silma kinni ja teed seda, mis vaja. Ma ei tea, me eestlased oleme sellised inimesed ju, et kui vaja, siis teeme," nentis Jüri Rooba.

Soomes, Rootsis ja Eestis elanud My Relander tegeleb ratsutamisega juba nelja-aastasest saadik ning on algusest peale kõrgeid sihte seadnud. "Istusin hobuse seljas, või noh, tegin ratsatrenni esimest korda nelja-aastaselt ja peale seda oli see, et ma tahan seda teha. Kui ma midagi teen, tahan seda alati väga korralikult ja hästi teha ja väiksest peale juba oli otsus, et minust saab ratsasportlane," rääkis Relander.

My Relander ja Expert Autor/allikas: Celin Lannusalu

"Soomest kolisime Eestisse, kui ta oli vist üheksane, siis ma ütlesin, et kui Eestisse kolime, võiks olla võimalus, et ostame sulle endale oma poni ja siis ta hakkas otsima internetist," jutustas Relanderi ema Marjo Relander. "Täitsa hullult otsis ja otsis ja ma sain aru, et nüüd ma ütlesin midagi tõesti halvasti. Kui me kolisime Eestisse, siis ta hakkas Veskimetsas ratsutama ja varsti ostsime talle esimese väikse poni, millega ta hakkas vaikselt võistlema ja sealt see hakkas pihta."

Soomerootsi päritolu My, kes sai nime Muumitrolli raamatute Väikese My järgi, on tegelikult oma pere ainus eestlane – lapsena Eestisse kolides vahetas ta kodakondsust ja nüüd tahab Eesti lipu all minna võistlema olümpiamängudele. Seda pole Eestis suutnud veel ükski ratsutaja, siinne tase niisama lihtsalt selleni ei küüni. 2012. aastal ehk 14-aastasena hakkas ta käima Hollandis kuulsa treeneri Peter Geerinki juures ning kaks aastat hiljem kolis alaliselt sealsesse Gelselaari külla.

"Olingi üksinda, aga mu vanemad teadsid alati, kus ma olen, kelle juures ma olen, neil olid kontaktid olemas ja noh, tänapäeval on telefonid, pangakaardid – sai hakkama. Poodi mind sõidutati, tagasi sain ka, nii need kuud alguses olid," selgitas Relander. "Nad ei olnud väga õnnelikud selle üle, aga nad arvasid, et tulen korra treenima ja näen seda päriselu, siis põgenen Eestisse tagasi mugavustsooni, aga tegelikult see andis lihtsalt motivatsiooni juurde." 

Kui algul käis disaineri ja sisekujundajana töötav ema Marjo Hollandis abis aeg-ajalt, siis 2018. aastast alates elab ta alaliselt tütrega ollandis. Lääne-Euroopas on igal nädalal suured viie tärni võistlused, kuhu Eestist sõita oleks palju raskem. "Energiat ja jõudu on pandud väga palju ja raha ka. See, kui sa tegeled hobusega, sul on vaja ka transportida seda hobust, ei ole, et paned lihtsalt lapse ja hobuse lennuki peale, las lähevad kuskile. Sul peab olema võimalus sõidutada neid läbi Euroopa, sul peab olema hobuseauto, kuhu sa laed ja sõidad selle 2000 km jutti. Palju on pandud pingutusi selle alla ka," tunnistas Marjo Relander.

"Ikka on kahju. Ja eks ma ikka üritan, et kui on sünnipäev või mõni tähtis päev või üritus, siis ma lendan kohale ja olen seal, aga vanemad ja kõik pereliikmed teavad, et teen seda selle olümpiamedali jaoks ja pärast," lisas My Relander.

Robert Rooba Autor/allikas: Jiri Halttunen/JYP

Jüri Rooba elas lõpuks Soomes kokku kaheksa aastat, jõudis taksojuhi töö vahetada autojuhi töö vastu, enne kui Tallinna kodumajja ja abikaasa juurde tagasi sai. Robert võitis 2018. aastal Jyväskylä koduklubiga Euroopa jäähoki Meistrite liiga, on Eesti koondise vaieldamatu põhimees ja praegu – 26-aastasena – mängib ühes Euroopa tugevaimas profiliigas oma klubis üht põhirolli. "Nii mõnigi mängukaaslane, vastane või inimene, kes tribüünil jälgib, ei teagi ilmtingimata, et ma olen eestlane. Olen nii pikka aega siin olnud ja räägin seda keelt puhtalt ja keegi – ei treenerid ega meeskonnakaaslased – ei võta mind enam välismaalasena," avaldas Rooba. "Mis muidugi ei tähenda seda, nagu ma ise peaks ennast soomlaseks või kuidagi ei oleks oma rahvuse üle uhke, seda kindlasti mitte. See on viimane asi, mis minust saab, soomlast ei saa minust kuidagi, see asi mulle külge ei hakka."

Kui nüüd mõelda kogu selle aja peale tagasi, siis mis te ütleksite – kas see kõik tasus ennast ära? "Ma ei tea. Kindlasti tasus," arvas Jüri Rooba. "Elad ühe korra. Ma ei ole kunagi kahetsenud, mis ma elus teinud olen. Need on olnud asjad ja ma arvan, et kogu pere on praegu rahul, et niimoodi läks nagu ta on läinud. Sest ega see teekond ei ole veel lõpus. Me ju ei tea, millega see lõppeb, aga ütleme, et see, kus me praegugi oleme, on ikkagi tegelikult suur saavutus, minu arust vähemalt."

Tormis Laine Autor/allikas: Yusuf Gürel

Austrias elav ja treeniv Tormis Laine on praegu sisuliselt Eesti koondise ainus mäesuusataja. Juba 17-aastasena pääses ta PyeongChangi olümpiale, kus sai suurslaalomis 40. koha: Tänavu veebruariks jõudis 20-aastane eestlane maailma edetabelis 150 hulka, mis tähendab, et pääseb võistlema maailma karika sarja, mille paraku koroona katkestas. "Eks raskeid momente tekib ikka, aga kõhelnud iseendas ma ei ole, sest olen teadnud alati, et olen enda vanematele sellise asja maha müünud ja kui palju on läinud sellesse, et ma üldse mäesuusatamist sellel tasemel teha saaks," rääkis Tormis Laine. "Allaandmine või lihtsalt jätmine ei ole minu jaoks olnud kunagi võimalus peale seda, mida kõike oleme selle jaoks teinud."

Praegu 22-aastane My Relander võitis suvel oma hobuse Experdiga oma esimese MK-etapi Eestis Ruilas. Lisaks valis maailma ratsaliit ta tänavu õppima mainekasse noorte ratsanike programmi – Young Riders Academy. Et jõuda edasi olümpiale, lahkus ta kodust, lähedastest ja sõpradest, jättis pooleli kooli ja rügab kaksteist tundi päevas võõral maal tallis. "See on elustiil. See on valitud, et jõuda tippu. Ma arvan, et iga sportlane, kes teeb seda tipptasemel, ohverdab selle heaks väga palju ja olen ka selle valiku teinud," mõtiskles My Relander. "Vahepeal saab pool päeva vabaks võtta ja saab midagi muud teha. Aga hetkel ma olen ise otsustanud, et tahan seda äri ja kõike üritada hoida."

"See on andnud ka väga palju. Näiteks see MK-võit seal Ruilas – veel tulevad pisarad silma, kuidas rahvas elas kaasa," tunnistas Marjo Relander. "Kuidas seal Eestis on näinud, kui My väikesest ponitüdrukust, patsid peas, roosa varustus, on nende aastate jooksul saanud täiskasvanuks ja tuleb ja võidab selle. See oli küll äge tunne, siis tundus küll, et kõik need pingutused on ära tasunud. See oli väga uhke tunne oli."

My Relander ja Expert Ruila MK-etapil Autor/allikas: Celin Lannusalu

Ühelt poolt on lahkutud kodust, pandud peresuhted pinge alla, puudutud kauge vahemaa tõttu näiteks lähedaste matustelt, aga keegi selle loo vanematest ei taha siiski kaamera ees tunnistada, et on toonud tohutu ohvri, veel vähem rääkida rahalistest kuludest. Nad rõhutavad pigem, et pingutus on seda väärt, et laps saaks realiseerida oma unistusi.

"Loomulikult, kuna see on hetkel tema tegevus number üks ehk ta on poolteist hooaega sisuliselt käitunud ja toiminud tippsportlasena, siis ega sellest vahet ei ole, mida ta teeks," arutles Tiimar Laine. "Kui oleks näiteks moekunstnik ja tal oleks tarvis abi seal, siis loomulikult vanemana on minu asi seda pakkuda."

"See on tema elu ja tema soov ja ma olen lihtsalt toetanud seda, mis on tema valikud," ütles Marjo Relander. "Et temal ei oleks seda, et ah, ei saanud teha seda, mida tahtis või midagi, et keegi takistas teda. Las ta elab enda unistusi ja läheb nii kaugele kui ta tahab."

"Ütlen ausalt, et võib-olla kunagi tiinekana ei olnud ma kõige parem laps, aga nüüd täiskasvanuna olen proovinud jõuda sinna punkti, et tõesti kõigi oma tegude, kogu oma olemuse ja käitumisega näitan välja seda tänulikkust ja seda armastust, mis mul on nende vastu, selle kõige eest, mis nad on minu heaks ohverdanud ja mis nad on mulle andnud selle võimaluse eest, et ma tõesti võin elada oma unistust," avaldas Robert Rooba. "Seda võimalust väga paljud inimesed ei saa ja ma olen tõesti väga-väga tänulik oma vanematele selle eest, et nad on selle loonud ja ma arvan, et meil on väga hea ja väga tugev side meie kõigi kolme vahel."

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: