Analüüs: millega seletada Sloveenia spordiimet? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: SCANPIX/SIPA

Vikerraadio saade "Spordipühapäev" võttis luubi alla Sloveenia spordiime – kuidas on väike riik nii erinevatel spordialadel niivõrd edukas?

Balkani poolsaare loodeosas paiknev Sloveenia on pindalalt Eestist rohkem kui kaks korda väiksem. 20 000 ruutkilomeetril elab kokku 2,1 miljonit inimest, mida on umbes 800 000 võrra rohkem kui Eestis. Seega pole kahe riigi omavaheline võrdlemine olemuslikult päris lootusetu ülesanne. Kui aga kõrvutada Eesti ja Sloveenia sportlikke kordaminekuid, näeme kiiresti, et siin haigutab kahe riigi vahel kuristik, kusjuures sloveenid on selgelt edukamad.

Mõningaid fakte. Suveolümpiatel on Sloveenia alates 2004. aasta Ateena mängudest võitnud iga kord vähemalt neli medalit. Eesti pälvis veel Ateenas kolm medalit, seejärel on aga piirdutud kahe või ühe medaliga.

Taliolümpiate osas on võrdlus viimasel ajal veelgi karmim. Meile üliedukatel Torino mängudel sloveenid medalit ei saanudki, aga seejärel võideti Vancouveris kolm ning Sotšis lausa kaheksa medalit, millest kuldsed olid kaks. PyeongChangis piirduti ühe hõbeda ja ühe pronksiga. Eestil on viimaste kolmede talimängude peale kokku vastu panna Kristina Šmigun-Vähi hõbemedal Vancouverist.

Aga tegelikult polegi olümpiamängud niivõrd hea lakmuspaber. Võib-olla hoopis olulisem on Sloveenia pallimängukoondiste meeletu edu.

Sloveenia koondis on meeste korvpalli valitsev Euroopa meister ning staarmängija Luka Doncic ei vaja mingit tutvustamist. Meeste käsipallikoondis pälvis 2017. aasta MM-il kolmanda koha. Meeste võrkpallikoondis on viimase viie aasta jooksul kaks korda võitnud Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali, kusjuures viimati suudeti seda mullu. Jalgpallikoondis tiitlivõistlustelt medalit saanud ei ole, aga nii 2002. kui 2010. aastal kvalifitseeruti MM-finaalturniirile.

Et sealsele spordirahvale mitte liiga teha, tuleb kindlasti mainida veel suusahüppajaid, hokimängijaid, mäesuusatajaid, murdmaasuusatajaid, laskesuusatajaid, kergejõustiklasi ja sõudjaid, kes oma medalivõitudega eeldatavasti ka Eesti spordisõprade mällu on jäänud.

Ning viimaks ei saa üle ega ümber faktist, et septembris lõppenud Prantsusmaa velotuuril pälvisid Sloveenia maanteeratturid kaksikvõidu. Velotuuri ja kollase särgi võitis vaid 21-aastasena Tadej Pogacar, kes edestas dramaatilisel eelviimasel etapil otsustavalt rahvuskaaslast Primož Roglicit.

Sloveenide fenomenaalne edu vapustab maailmas paljusid, mitte ainult eestlasi. Eestis on Sloveeniat aga ka spordivaldkonna kõrgemal tasandil avalikult eeskujuks toodud. Näiteks siis, kui kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tarvi Pürn Team Estonia idee esimest korda tõsisemalt jutuks võttis – see oli 2018. aasta kevadel. "Kahtlemata Sloveenia on olnud spordis eeskujuks," kinnitas Pürn. "Väikeriigina väga edukas nii individuaal- kui võistkondlikel aladel. Fenomenaalne! Meie õppevisiit sinna pidi toimuma selle aasta selle aasta märtsis, enesestmõistetavalt see lükkus edasi ja on jätkuvalt plaanis, kui olukord seda võimaldab."

"Nende keskkond või kultuuriruum on selline, millest võib-olla üks-ühele kõiki asju üle võtta ei saa. Pean silmas just seda, et Sloveenias ja üldse Balkanimaades on sport ühiskonnas pisut jõulisemal positsioonil kui Eestis või siis Kesk- või Põhja-Euroopas," jätkas Pürn. "Meie esmased eeskujud on alati olnud Põhjamaad. Nendega oleme väga tihedalt olnud strateegiate koostamisel ja ka Team Estonia plaanide koostamisel ühenduses. Aga selle kõrval kindlasti jälgime ka kõiki teisi väikeriike, eeskätt just Sloveeniat – nende spordisüsteemis on selliseid käike ja lahendusi, millele on mõistlik täpsemalt sisse vaadata ja vaadata, mida sealt üle võtta."  

Ka Eesti spordiajakirjandus on Sloveenia edu aeg-ajalt lahti seletada püüdnud. 2010. aastal ilmus Madis Kalveti sulest põhjalikum artikkel ajalehes Postimees. Selle artikli põhiline sõnum oli, et kindlat edukuse valemit välja tuua ei saa, vaid küsimus ongi spordi üldises ühiskondlikus väärtustamises.

Välja toodi sporti soosivat koolisüsteemi, samuti Eestiga võrreldes spordi suuremat rahastamist just riigieelarvest.

Eelmise aasta märtsis kirjutas Sloveeniast Eesti Päevalehe ja Delfi ajakirjanik Märt Roosna. Tema oli Kalvetist ehk kriitilisemgi ning ütles, et Sloveenia eeskujul tuleks ka Eestis sporti vaadata laiemalt, see tähendab soosida edu erinevatel aladel. Piltlikult öeldes, riske tuleks hajutada.

Spordi staatus ühiskonnas, selle suurem rahastamine, koostöö kaitseväega, koostöö üldhariduskoolidega, treenerite elukutse väärtustamine – need kõik on Roosna arvates olulised tegurid, kus Sloveenial paistab Eesti ees leiduvat eelis. Vähemalt praegu.

Millised märksõnad toob Sloveenia spordisüsteemist rääkides välja kultuuriministeeriumi asekantsler Tarvi Pürn? "Väga süsteemne, väga hästi läbi mõeldud rahastus – riigiettevõtete poolne rahastus, millistest allikatest sporti rahastatakse. On kuulda olnud ka seda, et nad pööravad väga suurt tähelepanu sellele, kuidas kasutatakse hilisemas faasis ära edukaid sportlasi ehk siis nende karjääri kujundamine ja spordis nende kogemuste edasikandmine on neil selges fookuses," rääkis Pürn. "Kui Team Estonia sisse vaadata, siis ühtpidi alustasime – ministeeriumi vaatest – selle lahtimõtestamisega just sellepärast, et spordi rahastamine või spordi tulemuste saavutamine ja talentide rahastamine oleks süsteemne ja jälgiks kogu elukaart. Nimetad sa seda asja üht- või teistpidi, tegelikult see eesmärk on enam-vähem sama – talendid peaksid olema hoitud, leitud ja maksimaalselt potentsiaal sealt ka välja võetud."

"Kui sporti vaadata, siis mulle tundub, et Sloveenia ühiskonnas on spordiidentiteet ja -filosoofia väga hästi paigas," lisas Pürn. "Kuidas nad on selle läbi aegade saavutanud, on kindlasti koht, mida võiks analüüsida."

Aga teeme analüüsimisega ka omalt poolt proovi. Meie keskendume inimeste praktilisele kogemusele. Õnneks leidub Eestis sportlasi, kes Sloveenia spordielu lähedalt näinud.

Käsipallikoondise paremsisemine Andris Celminš kuulus Sloveenia käsipalliklubide hingekirja kokku viis hooaega. Ta siirdus Balkanile 18-aastaselt ning sai kogemuse kolme erineva meeskonnaga. Tänavuseks hooajaks tuli praegu 24-aastane Celminš, kes muide pärit Valgast, Eestisse tagasi. Nüüd mängib ta Põlva Serviti eest.

Andris Celminš Autor/allikas: Siim Semiskar/ERR SPORT

Jalgpallikoondise poolkaitsja Konstantin Vassiljev kuulus aastatel 2008-2011 kahe erineva Sloveenia klubi koosseisu. Esmalt mängis ta pikalt Lendava Nafta eest ning seejärel lühemat aega Koperi Luka särgis. Pärast vahepealseid aastaid Venemaal ja Poolas on ka Vassiljev nüüd kodumaal, kuuludes teist hooaega FC Florasse.

Meestega rääkides saab selgeks, et Eesti ja Sloveenia spordielu võrreldes ilmnebki kõige muljetavaldavam erinevus ühiskondlikus suhtumises selle valdkonna vastu.

Andris Celminši jaoks oli Sloveenias kohanemine sportlikus mõttes esialgu raske. Hiljem hakkas ta aga kõike kogetavat nautima. "Sinna jõudes ma poleks öelnud, et nad on mingid kekutajad, et oleme tugev spordiriik või niimoodi. Kui aga hakkasid kõrgetasemelistel võistlustel head tulemused tulema, siis see, kuidas rahvas ühildub… nad on täiesti fanaatilised, elavad oma sportlastele kaasa," jutustas Celminš. "Siis ma sain aru, et nad on ikka uhked selle üle, mida nad saavutanud on. Aga seda ei ole, et sellega eputatakse. Nende tulemuste nimel nähakse palju vaeva, võideldakse. Aga siis kui on aeg kaasa elada ja peale seda veel tähistada, siis pannakse täie rauaga. Siis näed, kui ühtne see rahvas on ja kuidas üksteist toetatakse. See on uskumatu!"

"Seal väga vahet ei ole, mis spordialal või kui hästi läheb. Näiteks see jalgrattasport, siis elatakse täiel rinnal jalgrattaspordile kaasa," rääkis Celminš. "Olin seal, kui nad tulid korvpalli Euroopa meistriks, olime ka ise mängul, mängisime, saal oli rahvast täis. Peale mängu toodi sinna suur ekraan ja see sama rahvas, kes elas võõrsilmängul oma võistkonnale kaasa, hakkasime kõik Sloveeniale kaasa elama, kui nad mängisid Serbia vastu. See oli väga võimas! Olin ise ka selles mullis sees, automaatselt lähed sellega kaasa. Ja nii on kõikide sportidega – mis iganes esile kerkib, see toetus seal on ebanormaalselt võimas!"

"Sloveeniasse jõudes tahtsin käsipallurina vaadata, kui kõval kohal see käsipall on ja ta oli tõesti! Juba sellest algab pihta, et kõikides linnades näed käsipallivormides sportlasi ja näed, et see on nii aktuaalne, kõik teavad käsipalli ja mängijate kohta, meediakajastus on hästi hea," muljetas Celminš. "Samamoodi on seal jalgpall väga kõval kohal, korvpall on kõval kohal, võrkpall… ma ei tea, kas seal mingit valimist on, aga ma arvan, et sportlased on endale nii kõva nime alla teinud, et tundub, et seda, kellel hästi läheb, ka toetatakse."

Konstantin Vassiljev suutis Sloveenias veedetud aastatega omandada kohaliku keele ning seeläbi sai kohalik kultuur talle oluliselt selgemaks. Vassiljev meenutas, et väike, mõnetuhande elanikuga Lendava linnas muutus ümbritsev pilt jalgpalliklubi mängudepäeval tuntavalt. "Kui jalutad pühapäeval linnas, siis kedagi väga palju ei näe, aga kui oli mängupäev, siis kuskilt nurkadest inimesed tulid. Seal oli staadion kuskil 3000 kohaga, pigem 2000 oli kogu aeg ja päris tihti oli ka täismaja. Jalgpallikultuur on seal piirkonnas väga kõva," hindas Vassiljev. "See nägi välja nagu päris jalgpall!"

Konstantin Vassiljev Autor/allikas: Sergei Stepanov/ERR

Ehkki Andris Celminš on käsipallur, meenusid ka temal väga eredalt kogemused, mis seotud kohalikule jalgpalliklubile kaasa elamisega. "Kui mängisin Mariboris, siis see oli vist 2017-2018 ja Maribor võistles jalgpalli Meistrite liiga alagruppi pääsemise nimel. Olid juba otsustavad mängud, juba väga pingeline oli olukord, tuli võita. See linnake on 30 000 – 40 000 elanikku ja kui see mäng oli, siis oli niimoodi, et helikopterid lendasid, inimesed signaalitasid," meenutas Celminš. "Mina elasin sellises üheksakorruselises majas ja ainukesed inimesed, kes mulle vastu tulid, oli sellised vanakesed, hästi rahulikud inimesed, kunagi mingit lärmi ei olnud. Ja siis oli see päev, mis otsustab, kas saavad alagrupiturniirile või ei. Seal löödi veel lõpus mingi värav ja kui see värav löödi ära, siis kuulsin, kuidas see karjete laviin – staadion oli minust mitu kilomeetrit eemal, mul oli rõduuks lahti – tuli mulle tuppa. Kuulsin, kuidas mul see kortermaja hakkas lihtsalt värisema! Isegi need vanakesed hakkasid täie rauaga hüppama. See oli nii võimas kogemus! Ja siis tulid need autosignaalid… igalt poolt tuli! Ise vaatasin ka seda telekast, see oli täiesti uskumatu!"

Konstantin Vassiljev nõustus, et sloveenid elavad süsteemselt ning kirglikult kaasa paljudele spordialadele. "Nad jälgivad, vaatavad. Ükskõik, mis spordialadel on esindajad, nad kogu aeg jälgivad hoolikalt. Neil on oma tipud ja kui on korvpalli- või jalgpallimängijad kuskil liigades, siis jälgitakse väga hoolikalt, ajalehtedes kogu aeg kirjutatakse, inimesed tunnevad seost sellega," arutles Vassiljev. "Kogu spordi väärtus, ma arvan… mõned aastakümned tagasi oli üks suur riik, kus sport ikka oli väga tähtis valdkond ja siis see kultuur lihtsalt levis igasse nurka. See andis koloriiti juurde."

Ajalugu endise Jugoslaavia koosseisus käis Konstantin Vassiljevi jutust läbi. Püüdes analüüsida Sloveenia edu põhjuseid, ütles ka Celminš, et tähele tuleks panna riigi geograafilist asendit. Sloveenia naaberriigid on Itaalia, Austria, Ungari ja Horvaatia. Riigi reljeef on suuresti mägine. "Oskan seda rääkida, et seal toimub igasuguseid MK-võistlusi, mäesuusatamises ja kõiges. Neil on lihtsalt geograafiliselt eelis," mõtiskles Celminš. "Aga näiteks pallimängude ja teiste spordialade kohalt on see eelis olemas küll geograafiliselt. Sealt riigist edasi saada kuskile teise klubisse on palju-palju lihtsam. Isegi seal mängisin, siis tuli neid pakkumisi mujale klubisse minna väga palju. Eestis oled suhteliselt rahulikult ja keegi sind ei tülita. Aga seal on neid käsipalliriike ümber väga palju ja sealt edasi liikuda on kergem."

Mis võimalused on Sloveenias ühel perspektiivikal sportlasel, kes 18-19-aastaselt näitab, et temast võib tulla hea sportlane? Kas tal on piisav tugi olemas, et spordile keskenduda? "Kui mängija peaks saama näiteks Celjesse või Velenjesse, mis on kaks kõige jõukamat klubi, siis võibki täitsa elatuda profielust. Seal on väga head tingimused loodud sportlastele. Samamoodi ka teised klubid. Tavaliselt kui mängija on perspektiivikas noor, siis ikkagi leitakse võimalused spordi jätkamiseks," vastas Celminš käsipalli näitel. "Väga paljud, kellega mängisin koos, õppisid ülikoolis samal ajal, aga kuidagi see pandi tasakaalu. Nad ei saanud võib-olla nii palju trennis käinud ja oli veidi teistsugune leping. Aga kui mängija tahab ainult spordiga tegeleda, siis talle pakutaksegi profileping. Samas, Eestis võib Põlva näitel öelda, et nemad suudavad ka väga head tingimused pakkuda, arvan, et teisedki klubid. Aga seal on tõesti natuke parem."

Mis on ikkagi Sloveenia kui spordiriigi edukuse võti? "Ühe sõnaga seda selgitada on raske," tõdes Vassiljev. "Arvan, et see üldine toetus ja ka rahaline toetus. Nad proovivad jõuda sinna tippu, nende eelarveid vaadates Euroopaga võrreldes need kõige suuremad ei ole, aga nad proovivad seda hoida sellel tasemel, et riik oleks kogu aeg väga kõrgel esindatud. Võib-olla natuke lihtsam on finantseerida individuaalsportlasi, aga ikka on meeskonnaspordialad kogu aeg väga toetatud ja lootused on suuremad. Arvan, et terve see riik elab selle nimel, et sport oleks väga tähtis valdkond ja oleks edukas."

"Ma ei saa öelda inimestele, et kõik nende lapsed peavad kuskil trennis käima ja see peab fanatismi tasemel olema, aga seal ongi erinevus. Oskan Sloveenia näitel tuua, et seal kuidagi suhtutakse teistmoodi sporti ja kui oma laps trenni viiakse, on need väikesed juba maast madalast võitlusjanu täis ja nad suhtuvad teistmoodi sporti," arutles Celminš. "Praegu hetkeolukorda vaadates Eestis oleme nagu natuke pehmed, ei taha midagi halvasti öelda. Nad ongi natuke teistsugune rahvus, asuvad geograafiliselt teises kohas. Me ei saa päris võrrelda Eestit ja seal olevat rahvast, lihtsalt nii on. Kindlasti on meie rahvasse ka võimalik seda süstida mingil moel, aga eks aeg näitab. Loodan, et see on võimalik."

Mida muud, kui loodame, et Eesti spordijuhtide õppereis, mida Sloveeniasse juba mõnda aega planeeritud, saab varsti teoks. Usutavasti on õppida ja järeldada rohkem, kui vaid seda, et sloveenid on oma iseloomult spordiks väga sobiv rahvus.

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: