Rein Ottosonist ilmus raamat: meri on mu kirg, merel muutub inimeseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Purjetamistreener Rein Ottoson avaldas koostöös Andrus Nilkiga raamatu pealkirjaga "Rein Ottoson. Meri, mu kirg".

"Kui Andrus 2015. aastal küsis, et kas avaldame raamatu, siis tol aastal ma mõtlesin, et Rio olümpia on ja ma rohkem ei jaksa. Kuna Karl-Martin [Rammo] on nii energiat täis, siis ta kuidagi märkamatult ütles "Veel!". Nii nagu mu abikaasa raamatuski ütleb, siis võib-olla on Tokyo õige aeg lõpetamiseks, sest Jaapan on mu unelmate maa olnud lapsepõlvest saadik. Elu viiski mind sinna, tegin seal tööd ligi kümme aastat, salaja küll, aga seda sai tehtud. Aeg oli lihtsalt selline, et ei saanud suurt plärada," rääkis Ottoson intervjuus ERR-ile. "Andrus küsis ilusasti uuesti ja ma ütlesin, et nüüd on tõesti aeg, sest kõik muu oli riigis juba kätte jagatud. Ma arvasin, et aeg on varsti lahkuda. Selles mõttes peab vaiksemalt võtma, ega ma suurt lärmi ei ole tegelikult teinudki, rohkem tööd. Igal juhul on tore, kui on sellised Andruse sugused spordiajakirjanikud, vanakoolimehed. Nii nagu ma täna Toomas Ubagi meenutasin. Minu jaoks jääb ta 100% professionaaliks. Hea on nendel noortel meestel, kes temalt veel õppida saavad vanade intervjuudega, aga proff ta oli."

Miks sai raamatu pealkirjaks just "Rein Ottoson. Meri, mu kirg"? "Meri on iga päev eriline. Kõik korrad, kui ma lähen ükskõik kas ookeanile või merele, kuidas me teda kutsume, siis on merel meeletu vabaduse tunne ja austus, sest kui sa ei austa merd, siis võib õnnetus juhtuda," jätkas Ottoson. "Meri on tugev ja sellepärast on ta meeletu kirg. Ma lähen sinna alati hea meelega. Merel muutub inimeseks - ei ole kellegi peale kade, ei virise ja katsud hakkama saada sellega, mis meri annab. Ükskõik, milline on laine, ilm ja veesoojus. Kõik see elu, mis vees on.. Ja kui merest veel rääkida, siis talle annab erilise hinge, kui kohtad seal kilpkonna või delfiine või hüljest. See on eriline rõõm. Lapsed kogevad samuti seda. Kui nad näevad hüljest, siis see päev on tehtud, siis nad on õnnelikud. See on mingi eriline asi kõigil inimestel. Eriti just kõik see mere loodus. Me oleme ju kosmost rohkem uurinud kui mere põhja. Selles suhtes ta on kirg olnud lapsest saadik. Ma olen siin sündinud, kasvanud ja ma arvan, et nii on paljudel sellel väikesel Eestimaal, põlvkondade kaupa. Siit on kõik tulnud ju. Miks mitte, kui sa oled elus saanud veeta mere ääres, sellest on sul tekkinud huvi, hobi ja see on sulle elatust andnud, su edevuse rahuldanud ja kõik sellise muu. See on kõige parem."

Ottoson tunnistab, et raamatus on sõna antud rohkem tema õpilastele, kuid ka tema ise on mõned asjad filosoofiliselt kokku võtnud. "Ma olen nagu hingede ravija rohkem. Spordile saab läheneda treenides füüsist, aga saab läheneda ka mõistust treenides. Mental coach (vaimutreener) on väljamaakeelne nimi," jätkas Ottoson. "Siin Jahtliidus olen ma ka viimasel neljal aastal juba mentor olnud ja aitan inimesi siis, kui on raske. Kui hästi läheb, siis ei ole mind vaja, aga vaja on siis, kui on vaja sealt välja tõmmata, eluusku anda. Nii ta on. See töö mulle meeldib ja meri meeldib ja merelt saabki selle rahu. Merel on kõik väga lihtne. Need, kellel on kaks kätt, kaks silma ja kaks jalga ei tohiks siin elus viriseda. See viimane koroonaviirus näitas seda, et ei ole neid fancy'sid toite vaja ja ei ole beibedele tähtsad kuntsripsmed. Lihtsalt on õnne ja armastust vaja. Saab hakkama ka lihtsamate asjadega. Lihtsad praekartulid ja kodune toit. Väga odavalt saab elada. Me oleme kõik erinevad. Jumal tänatud, et erinevad, mitte ei ole nagu vene sõjavägi, et kõik ühtemoodi, rohelised."

Rein Ottosonil on ka oma purjespordikool, mille ta lõi 1997. aasta juunis. "Tokyo olümpiani peab vastu pidama ja koolis on üle saja sportlase. Mul on kaks väga head treenerit Raivo Randmäe ja Anne-Mari Luik, kes on mu oma õpilastest kasvatatud, kes on korralikult kõrgema erialase haridusega ja astmetega. Üks on kuues ja teine seitsmes. Nad on väga noored inimesed. Raivo Randmäe on 35, 14 aastat on ta mu juures tööl olnud. Oma poeg ja kui ma enam ei jaksa, siis saavad nad seda edasi viia. Tähtis on, et lastel oleks koht, kus tulla ja kus nad on harjunud olema. Lapse jaoks ei ole tähtis klubi. Tema teab ainult oma treeneri nime, olgu see siis mis iganes. Pigem on see tähtis, et treener oleks inimene, kelle juurde ta läheb hea meelega. Kõik muu tuleb pärast - kus klubis ta käib või spordikoolis. Ta ei pea spordikooli juhatajat teadmagi. Peaasi, et tal oleks selle treeneri juures kõik saada ja võtta," rääkis Ottoson, kes on väga uhke oma pere üle.

"Kõige rohkem olen uhke, et mul on väga tubli poeg ja endiselt armastav naine. Lisaks kõik need õpilased - nad on elus õnnelikud, edasipüüdlikud ja nad on hakkama saanud. Ja siis peale kauba olümpiamedalid. Selle üle otsustagu teised, kas see on kerge või raske töö. Selleks on õnne vaja, tahet, aga põhiline on tahtmine. Kõige rohkem olen oma pere üle õnnelik, et ema on veel elus ja õnnelik ning jaksab ka veel ja ta on selles eeskujuks mulle olnud. Temalt on pärit see moraalilugemine. Kui tal ikka halb tuju oli, siis ta rääkis täpselt seda juttu, et mis te virisete, käed-jalad on ju otsas, tegutsege. Enamus Eesti inimesed nii tegutsevadki, sellepärast Eesti inimesed ongi tublid, mitte tänu poliitikutele. Ma ei vihka poliitikuid, aga ega ma neist puudust ei tunne. On nagu nad on, saab ka ilma nendeta."

Vaata ka ETV spordisaate klippi:

Toimetaja: Liisi Alamaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: