Andrus Veerpalu dopingusaaga sai alguse 2011. aasta jaanuari viimastel päevadel, mil dopingukütid võtsid MM-iks harjutanud Veerpalult treeningu järgselt dopinguproovi. Kaks nädalat hiljem osutus proov positiivseks, kuid avalikkus sellest teada ei saanud. Veerpalu teatas ainult, et ei osale tervislikel põhjustel Oslo MM-il ja lõpetab karjääri.

Enne skandaali algust suusaliidu peasekretär Järv võimalikku keelatud võtete kasutamist ei kahtlustanud. "Ma isegi ei mõelnud sellele. Mulle ei olnud see teema. Ma polnud kordagi isegi antidopingukoodeksit lugenud," rääkis Järv intervjuus Postimehele.

Pärast Veerpalu positiivset A-proovi Järv Mati Alaverilt tõe osas aru ei pärinud. "Kunagi mingil koosolekul keegi küsis seda – ma ei mäleta, kus ja millal – ja sellele tuli vastus, et midagi ei ole, kõik on hästi. Mina ka seda siis rohkem ei torkinud."

Aprillis 2011 korraldas Eesti suusaliit pressikonverentsi, kus tehti teatavaks, et nii A- kui ka B-proov osutusid positiivseks. Emotsionaalselt kokku varisenud Veerpalu keelatud ainete kasutamist omaks ei võtnud.

Rahvusvahelise Suusaliidu FIS-i dopingupaneel kuulas Veerpalu üle, kuid langetas 2011. aasta suvel otsuse, et suusataja on süüdi. Otsus kaevati edasi.

Rahvusvaheline spordiarbitraaži kohus (CAS) mõistis 2013. aasta kevadel Andrus Veerpalu rahvusvahelise dopinguagentuuri (WADA) vigadele viidates dopingutarvitamise süüdistuses õigeks. Kohus märkis oma otsuses, et kuigi mitmed tegurid viitasid sellele, et Veerpalu ise manustas kehavälist kasvuhormooni, tuli WADA-poolsete vigade tõttu FIS-i süüdimõistev otsus tühistada.