Võrkpallinaiskonna peatreener Lorenzo Micelli: sisetunne ütles, et siin tasub pingutada ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lorenzo Micelli
Lorenzo Micelli Autor/allikas: ERR

Eesti naiste võrkpallikoondise uus peatreener itaallane Lorenzo Micelli on maailmatasemel tipptreener, kes on karjääri jooksul võitnud mitmeid suuri tiitleid.

Perega Prantsusmaal Le Cannet' klubi juures viibiv Micelli rääkis volley.ee-le, milliste põhimõtetega treener ta on ja kuidas sisetunde usaldamine ta Eestisse tõi.

49-aastane Micelli viis Bergamo naiskonna hooajal 2007/2008 Itaalia karikavõiduni ja kahe Meistrite liiga tiitlini, neid peab juhendaja ka oma seni tähtsamateks saavutusteks. Aastatel 2010-2014 töötas Micelli Türgis, kus viis Istanbuli Eczacibasi naiskonna Türgi meistritiitlini ning kahe karikavõidu ja kahe superkarika võiduni. 2014. aastal siirdus ta Poola kõrgliigasse Atom Trefl Sopoti etteotsa ja võitis Poola karikavõistlused. Seejärel veetis Micelli ühe hooaja Itaalias River Volley naiskonna peatreenerina ja naasis Poola, kus töötas aastatel 2017-2019 Poola kõrgliigas mängiva KS DevelopRes Rzeszowi naiskonna peatreenerina. Käesoleval hooajal juhendab Micelli Prantsusmaa meistriliiga naiskonda Le Cannet´d. Ta on juhendanud ka Itaalia universiaadikoondist.

Lorenzo, me ei saa mööda maailmas toimuvast - milline on olukord sinu kodus?

Olen koos oma perega Prantsusmaal, sest olukord Itaalias on väga hull. Tõin oma pere siia, sest siin on turvalisem. Oleme toas ja austame reegleid, et see asi mööduks, siin on soojem kui Itaalias ja saab vähemalt rõdul olla. Itaalias on mul 88-aastane ema, kelle eest hoolitseb mu vend. Kui räägin seal viibivate sõprade või perega, siis sealt kostuv on kurb. Kardan, et enne kahte-kolme kuud midagi suurt ei muutu.

Treenerina oled sellega ilmselt harjunud, et tööst võid iga hetk ilma jääda, nüüd on samas olukorras paljud teiste ametite esindajad ka. Kuidas sellega kohaneda?

Ma hetkel ei mõtle oma tööle ega tulevikule, vaid oma perele, tahan olla nende jaoks olemas ja käituda ühiskonna jaoks vastutustundlikult. Ma ei tea, mis üldse saab ja püüan hetkes elada. Tulevikus tuleb ilmselt rohkem mõelda sellele, mis meil olemas on, oma egosid tuleb maha suruda ja õppida väikseid asju hindama. Püüan ka mitte kaotata lootust, tuleb naeratada ja hakkama saada.

Mis seis on Le Cannet´ naiskonnaga, kõik mängijad on koduriikides?

Mitte midagi ei tea, kõik on lahtine. Aga naiskond on siin ja teevad individuaalselt trenni. Oodatakse, et midagi muutub ja saab hooaega jätkata, aga ma ei usu, et see juhtub.

Koondise esialgne plaan läks luhta ja maikuus mingit kogunemist ei tule, aga lootust on, et suvel saate siiski kokku?

Loodan, et saame midagi ikka teha jah, laagri ainult tiimiga eraldi ühes kohas juunis või juulis. Eesmärk on augustis Euroopa meistrivõistluste valikmängudeks valmis olla. Püüame kuidagi selle saavutada, et naiskond suudaks augustis mängida. Aga eks me saame ainult oodata ja loota, sest tegelikkuses ei tea ju keegi, mis saab. Olen tiimi liikmetega pidevalt suhtluses, naiskond harjutab individuaalsete kavade järgi.

Sinust treenerina - milliseid põhimõtteid järgid?

Olen treener, kellele meeldib aru saada, kuidas mängija mõtleb. Teinekord olen natuke ka isa eest. Motivatsioon ja usaldus on kõige olulisemad, see aitab mul mõista, kuidas neile läheneda. Võid olla hea mängija, aga ilma motivatsioonita pole midagi suurt võimalik saavutada. Treener peab olema ka mentor, sest vaimne osa on võrkpallis ülioluline. See tähendab, et oled nende jaoks 24/7 olemas, pead nägema nende nägusid, tunnetama emotsioone. Teadma, millal trennis "hullu panna" ja millal tagasi tõmmata. Olukord tiimis peab olema positiivne. Sel hooajal näiteks Le Cannet´ naiskonnaga oli hooaja algus raske, "kaklesime" palju ja pidasime koosolekuid, aga rääkisime asjad sirgeks. Ja hooaja teine poole oli super, me ei kaotanudki mänge.

Mida loed oma suurimaks kordaminekuks treenerina?

Kindlasti esimene Itaalia karikavõit aastal 2007 Bergamo naiskonnaga, sest see oli mu esimene aasta peatreenerina ja esimene nii-öelda päris karikas. Teisel kohal on kaks Meistrite liiga tiitlit.

Millised eesmärgid ja lootused on sul seoses Eesti naiskonnaga?

Kui käisin esmakordselt Eestis koolitust andmas, siis tekkis mul kohe tunne, et tahaksin siin midagi enamat teha. Olen emotsionaalne inimene ja mulle kas meeldib miski või ei meeldi, sisetunne ütles, et siin tasub pingutada ja midagi luua, edendada ning suhtlus alaliiduga kinnitas seda tunnet.

Esimeseks eesmärgiks on noorte arendamine, et ehitada laiemat süsteemi. Koondis peab noortest saama täiendust, et tekiks juurde mängijaid, kes soovivad saada professionaalseks võrkpalluriks. Samal ajal on ka rahvuskoondise areng oluline, et nemad kerkiks veelgi kõrgemale oma tasemelt. Mõne aasta pärast tahaksin, et suudaksime EM-il "suuri" raskesse olukorda mängida. Ma usun sellesse kõigesse, muidu ei oleks ma seda sammu astunud.

Toimetaja: Kristo Tamm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: