Sul on selja taga kaks päris keerulist hooaega. Alustame eelmisest, sul oli pikk vigastus, siis operatsioon, siis haigus, see mõjus vaimselt ja võib olla ka füüsiliselt?

Eks kindlasti. Kui on kõrged eesmärgid ja tahaks iga aasta areneda ja tugevamaks ja paremaks saada, siis tagasilöögid on väga valusad. Kõik algas 2017. aastal vigastusega, mis vajas lõikust, seejärel ma taastusin sellest, siis tuli järjekordne vigastus, mis oli eelmisega seotud ja siis tuli veel üks. Iga kord jäi ettevalmistus poolikuks. See, mis arendab on ikkagi pikk järjepidev töö ja kahjuks need vigastused kõik segasid ja see oli vaimselt päris keeruline. Nii füüsiliselt kui vaimselt tuleb sellest üle saada.

Ja see kõik jättis sulle jälje ka sellele aastale, sa ei saanud korralikult valmistuda, pidid MM-i vahele jätma ja ootamatult jäi vahele Frankfurt, kuhu sa tahtsid minna ja sellega seoses ei saanud sa ka Hawaiile peale.

Jah, Hawaii ei olnud number üks eesmärk see aasta. Eesmärk oli saada tagasi rütmi ja täie tervise juurde. Hooaja lõpu poole ma tunnen, et ma hakkan vaikselt sinna rütmi saama. Hooaja esimene pool oli selline, kus ei õnnestunud teha korralikke treening- ja võistlustsükleid. Me valmistusime ja siis pidime pooleli jätma, valmistuma, pooleli jätma. Lõpuks õnnestus Rootsi vähemalt ära teha.

Rootsi läks sul hästi. Kas sa tunned, et oled raja peale saamas?

Ma tunnen, et olen jõudmas oma parimate soorituste juurde. Praegune probleem on võistlusel see, et kuidas kõik kokku panna. Järgmine samm on sealt arengus samm edasi teha. Praegu ma tunnen, et teha tuleks üks korralik võistlus, kus ei oleks mingeid üllatusi, et ma saaksin kvaliteetselt ja oma võimetele vastavalt võistelda.

Millal see võistlus aset leiab?

6. oktoobril on Barcelona Ironman, see on selline teine Ironman mul see aasta. Ei ole kõige ideaalsem ajastus, sest Rootsiga on suhteliselt väike vaha, aga ajaliselt sobis ta kõige paremini. Teen selle ära, siis on üks olümpiadistants oktoobri lõpus Hiinas ja siis ma hakkan mõtlema järgmise aasta peale.

Sa oled vahepeal valmistunud hooajaks Mallorcal, Austraalias. Triatleedi jaoks sinu vanuses on soe kliima ülimalt oluline?

Jah, kahjuks Austraalias oli eesmärgiks teha Austraalia Ironman, saada Hawaii koht ja siis võtta väike puhkus ja hakata uueks hooajaks valmistuma, aga seal lõi mul seljavigastus välja nii, et see Austraalia oli selline poolenisti ravi- ja poolenisti treeninglaager. Eks soe ilm on muidugi hea, aga see piir on sooja ja kuuma vahel päris õrn. Kui toas on 28, 29 ja õues 35, siis see taastumine ei ole just sajaprotsendiline. Aga see oli huvitav kogemus kindlasti ja ma ei ole eriti kunagi suur kuumaarmastaja olnud. Hawaii kontekstis tuleb õppida seda armastama.

Kuidas sul järgmise hooaja mõtted ja ettevalmistused plaanis on. Kas lähed jälle kuskile soojemasse kliimasse või saad Eestis ka trennid tehtud?

Kindlasti, minu jaoks on järgmise hooaja põhistart hooaja esimeses pooles ja selleks on Texase Ironman aprilli lõpus, mis tähendab, et kuskil on vaja ratast palju sõita. Eestis saab teha, aga pukil palju, seega on plaan teha küll laagreid, aga lühidalt, kahe nädala kaupa. Ma tunnen, et mul on abi olnud sellest, et ma ujun Marko Alberti treeninggrupiga - need varahommikused ujumised on väga efektiivsed olnud ja ma plaanin sama asja jätkata ka järgmisel aastal ja lühiajaliselt käia kuskil soojemas ratast sõitmas.

Rattasõidust rääkides, siis sa proovisid Trekil oma sõiduasendit ja aerodünaamikat parandada, kuidas sul sellega on läinud, kas sellest oli kasu, kas jätkad nende nippide ja uute katsetustega?

Ütleme nii, et liiga palju ei ole mõtet katsetada, ma ei ole enam esimeses nooruses sportlane. Keha on omad niiöelda mugavustsoonid välja kujunenud ja nendest välja murdmine ei ole kõige mõistlikum enam. Kindlasti ma sain sealt infot, aga sajaprotsendiliselt ma ei saa jälgida seda, mida öeldi. Ma pean oma keha kuulama. Ma vaikselt liigun samasse asendisse, mis mul oli enne lõikust. Suuri muutusi tingis see, et kuna vigastus oli tõsine, siis ma pidin muutma asendit, et võtta koormust vähemaks haige koha peal. Nüüd ma tunnen , et kui ta on parem, siis ma võin hakata liikuma sinna asendisse, kus ma tegin ma parimad rattasõidud.

Kas Hawaii on veel endiselt mõttes?

Kindlasti, Hawaii on üks peaeesmärkidest. Ma tahaks võib-olla oma parima võistluse seal teha, aga ütleme nii, et mul ei ole unistus enam Hawaiid võita, aga ma tahaks seal teha hea võistluse, et ma finišeerin ja ma tunnen, et see oli kõik, mis mul anda oli ja siis ma oleks väga rahul.

Vaata ka ETV spordisaate lugu: