Spordifotograafid: selles töös sõltub üsna palju ka õnnest
Vikerraadio saade "Spordipühapäev" võttis luubi alla spordifotograafia. Paljude teiste valdkondadega võrreldes on spordifotograafias "sättimise ruumi" vähe, kuid vaatamata sellele tuleb õige emotsioon pildile saada. Kuidas keerulise ülesandega hakkama saada? Külas olid spordifotograafid Jana Pipar ja Gertrud Alatare, kes saanud viimasel kätt proovida kõrgel rahvusvahelisel tasemel.
Spordifotograafiast rääkiv saateosa algab juuresolevas klipis 10.57.
Eesti Jalgpalliliidu fotograaf Jana Pipar on nii jalgpalli kui fotograafiaga tegelenud terve oma elu. Lillede pildistamine muutus mingil hetkel igavaks ja loogilise jätkuna leidis ta tee spordifotograafiani.
Pipar on näinud jalgpalli nii mängija, kohtuniku kui fotograafi silmade läbi. Fotograafina soovis ta proovida kätt ka välismaal ning kaks nädalat tagasi oli neiul võimalus pildistada Itaalia kõrgliiga kohtumist Napoli ja Cagliari vahel. Nädal hiljem tegi ta fotograafina tööd AS Roma ja ei kellegi teise kui Cristiano Ronaldo koduklubi Torino Juventuse vastasseisul.
Kuidas üks Eesti fotograaf sellistele mängudele üldse pildistama pääseb? "See reis oli meil plaanis juba eelmise aasta oktoobrist. Alguses plaanisime lihtsalt piletid osta, õigemini, teistel olid piletid olemas ja mul veel ei olnud. Mõtlesin, et huvitav, kas saaks sinna pildistama ja hakkasin seda vaikselt uurima," rääkis Pipar. "Uurisin kodulehtedelt kõigepealt. Roma oma oli selles osas parem, et neil oli eraldi meediaportaal, kus sai registreerida, aga selleks oli vaja mingeid numbreid, Itaalia meedia asju… Napolile pidi lihtsalt e-maili saatma."
"Üritasin saada sealtkaudu kõigepealt, aga ei saanud vastuseid. Siis kirjutasin Serie A-sse ja lõppude lõpuks pidin tegema ka AIPS-i kaardi, mis on rahvusvaheline pressikaart, tutvuste kaudu lõpuks suhtlesin e-mailitsi Serie A-ga, mõlema klubiga eraldi ja lõpuks kuidagi õnnestus saada," jätkas ta. "Akrediteeringukinnitused sain lõpuks umbes nädal enne. Roma aja sain siis, kui juba reisil olin. Mul ei olnud piletit ega midagi, lootsin selle peale. Ja tuli ära."
"Päris pikk protsess oli. Mul sõbrad ütlesid ka, et nad oleksid juba ammu loobunud sellest," lisas Pipar muheledes. "Nii palju pidi suhtlema, rääkima inimestega."
Kui intensiivne on spordifotograafitöö ja kui palju see mängul keskendumist nõuab? "Ikka kogu aeg. Kui unustad ennast mängu vaatama mingis põnevas olukorras, siis lihtsalt jääd pildist ilma. Peab kogu aeg valmis olema ja eeldama, mis võib edasi juhtuda," selgitas Pipar. "Hästi palju oleneb ka õnnest muidugi."
Kui palju aitavad kaasa teadmised spordialast? "Ma tahaks öelda, et päris palju. Ma oskan aimata olukordi ette – kuhu see pall võib tulla, mis seal võib juhtuda. Sest ma olen mänginud ja olnud kohtunik, olen neid olukordi nii palju näinud," rääkis Pipar. "Ilma igasuguse kogemuseta saaks ka tehtud, aga võib-olla mitte väga heal tasemel. Aga kindlasti paari mänguga tuleb see juba palju paremini, lihtsalt kogemust on veidi vaja."
Pipar nentis, et spordifotograafias tuleb hea tulemus üsna tihti tänu vedamisele. "Palju oleneb muidugi ka tehnikast. Kui tehnika on hea ja võimas, on ka suurem tõenäosus, et pildid on fookuses ja paremad," sõnas Pipar. "Itaaliasse läksin miinimumtehnikaga, mul oli kaasas üks kere ja kaks objektiivi. Oli küll oht, et kere ütleb üles ja mul polnud varuvarianti, aga kõik läks hästi. Üldiselt on mul kaasas seljakotitäis tehnikat ja selle hinda ma isegi ei taha kokku arvutada."
Palju ühe mängu peale kaadreid tehakse? "Ikka kuus-seitse-kaheksa pilti kindlasti ühest olukorrast. Mängu peale kokku, kui on igavam mäng, siis võib-olla 400-500, aga kui on põnevam mäng, kus olen ka enne mängu kohal, siis 1200 on tavaline. Pärast neid läbi vaadata on päris suur töö," tõdes Pipar, lisades, et neist 1200 kaadrist jõuavad galeriina inimesteni tavaliselt 50-100 pilti.
Mis innustas spordifotograafiaga tegelema? "Väiksest peale olin pildistanud kõiki asju kogu aeg. Lilli ja liblikaid ei viitsinud enam pildistada ja kuna ma jalgpalli ise läksin mängima, tuli loogilise jätkuna," rääkis Pipar.
Otse Berliinist jõudis Vikerraadio stuudiosse Gertrud Alatare, kes oli üks kahest ametlikust võrkpalli Meistrite liiga finaalide fotograafist. "Kaks pikka päeva saalis, trennid eelmisel päeval, mängupäeva hommikul samuti. Hotellist väljusime mõlemal hommikul 8.30. Peale finaali jõudsin tagasi kell 12 (õhtul – toim)," rääkis Alatare. "Mängu ajal oli ikka jooksmist palju. Oli vaja teha võistkonnapildid, mis olid natuke kaugemal põhisaalis, pidi sinna jooksma täpselt kellaajaliselt, siis vahepeal pidi teine fotograaf jooksma VIP-e pildistama ja mina pidin kõik muud asjad tegema. Pluss veel lõputseremoonia. Seal jagasime ilusti ära, et teine fotograaf oli all ja mina läksin üles. Aga kohe pärast mängu lõppu olin all ja pidin üles saama, jooksin üles ja otsisin õiget ust, trügisin rahvast mööda. Siis mõtlesin küll, et appi! Aga muidu oli kõik äge."
Kuidas sai Alatarest üks kahest Meistrite liiga finaalide ametlikust fotograafist? "Pean siin suure aitäh ütlema Hanno Pevkurile, tänu kellele olen üldse saanud CEV-iga (Euroopa võrkpalliliit – toim) lähemalt koostööle. Mul tegelikult oli plaan minna sinna praktikale, aga kuna vahepeal sain tööpakkumise natuke enne kui sain CEV-ist vastuse, tegin omad valikud, aga kuna CEV on minu pilte varasemalt saanud, nad teadsid, mida ma oskan teha ja mida teen. Rääkisin ka nendega ja siis käis jutust läbi ka see, et tahaksin Berliini minna. Sellel hetkel muidugi tavalise fotograafina, et äkki saan akrediteeringu. Ja siis üks hetk potsatas mulle kiri, et mis ma arvaksin sellest, kui oleksin üks kahest ametlikust fotograafist. Ma ei pidanud pikalt mõtlema, selline võimalus tuleb kindlasti vastu võtta," jutustas Alatare.
"Arvan, et see on kindlasti väga suur samm. Loodan, et see ei jää minu viimaseks koostööks CEV-iga," lisas Alatare.
Kuidas Alatare spordifotograafia juurde jõudis? "Kõik algas juba päris ammu, kui sõbranna vedas mu jalgpallimängule. Istusime seal tribüüni peal ja pildistasin oma väikese seebikarbiga sealt. Kuni üks tuttav pakkus, kas tahaksin Soccernetile tööd teha," meenutas Alatare. "Kuna mul sel hetkel kaamerat ei olnud, ütlesin ei, aga juba kuu-kahe pärast mõtlesin, miks mitte. Sealt on see kõik alguse saanud. Aga kuna ma ise olen võrkpalli kaua mänginud, siis lõpuks jõudsin ikkagi otsaga võrkpalli juurde. Võrkpall on pildistamise mõttes rohkem huvitav, sest seal on rohkem tegevust. Kui jalgpalliväljaku ääres oled ühe värava taga, aga mäng toimub teisel pool väljakut, siis sul ei ole nii palju tegevust. Aga võrkpallis on kõik nina all."
"[Ala tundmine] on väga oluline, eriti kiire spordiala puhul. Tänu sellele, et olen ise mänginud, oskan mingil määral ette näha, kuhu midagi võib minna. Muidugi, tuleb ka mängus jälgida, kes näitab kõige rohkem emotsioone välja. Pead jälgima, kes on põhiründaja, suure tõenäosusega saab tema rohkem tõsteid, siis võib-olla vaatadki rohkem seda mängijat."
Milline ühe võrkpallimängu jäädvustamine välja näeb – palju nuppu vajutada tuleb ja palju sõltub vedamisest? "Õnn on kindlasti oluline, aga samas pead ka ikkagi mängu lugema. Võrkpallis on üks pilt, mida olen väga kaua üritanud kätte saada, on see ilus liblikas. Mul on õnnestunud see ühe korra Rait Rikbergist ja see oli äkki EM-alagrupiturniir Poolas. See on üks ainuke pilt kõigi nende aastate jooksul, millega olen ise rahul. Mis on SEE. Seal peab olema nii õnne kui ka seda, et näed olukorra läbi," arutles Alatare. "Hästi palju on tegelikult passimist, kus ootad, kas mängija saab palli ja kui näed, et saab, siis hoiad nuppu all. Aga üldiselt see, kui palju pilte ma teen, sõltub sellest, kui huvitav mäng on ja kui palju on seal tegevust."
"Mulle väga meeldivad emotsioonipildid. Tegelikult võib-olla rohkem ootangi mängus seda hetke, kui keegi teeb väga hea soorituse ja siis nad kõik näitavad oma emotsiooni välja. Need on ühed minu lemmikpildid," lisas Alatare.
Kui oluline on selle töö juures talent? "Alguses võib olla väga suur õnn. Kui inimene, kes ei ole fotograafiaga tegelenud, spordist ka midagi ei tea, läheb pildistama ja võib saada väga head pildid, sest tal on õnne," nentis Alatare. "Aga ma arvan, et on ka võimalik ennast üles töötada, kui järjepidevalt käidki mängudel, pildistad, õpid mängu tundma."
Toimetaja: Maarja Värv