"Tegelikult ma ikkagi tahaks, et Eesti sportlased tulevad ja ütlevad, et mina lähengi ja võidan kõik ära," sõnas Nool intervjuus Vikerraadio hommikuprogrammile. "Kägistan metallhamba ära või murran kaela puruks või teen kõik selleks, et oleksin teistest oluliselt parem. Võib-olla eestlaste mentaliteet ei talu seda, kui sportlane on enesekindel. Pistame kohe selle ülbiku tiitli juurde. Aga ilma selleta ei saa."

"Ega see, kes tahab kõikidele uksi avada ja vanuritele bussis istet anda - päris sellise mentaliteediga kahjuks spordis läbi ei löö," lausus Nool. "Sportlane peab olema ülbe ja egoistlik. Midagi pole teha, see on selline ala."

"Me ka hindame ja vaatame siin: hästi on see, kes võitis ja halvasti on see, kes kaotas. Meile meeldib see või mitte, aga sportlane peab olema ääretult enesekindel. Kui vaatame ka vehklejaid... see on selline ala, et sa pead teadma, et torkame vastase läbi. Ei ole nii, et äkki vastane kaotab või äkki vastasel on veel halvem päev kui mul. Sul peab olema oluliselt parem päev kui vastasel ja sa pead sellise mentaalsusega minema."

Nool täheldas ebakindlust ka purjetajate juures. "Nad on tegelikult ju kõik trennid ära teinud. Neil ei ole valmistumisel probleeme olnud. Aga kuskilt kõlab jälle selline ebakindlus läbi, kui kuulad neid intervjuusid."

"Ma olen väga palju käinud noortele esinemas ja ikkagi seda välja toonud, et ma olin 13-aastane, kui tulin Tallinna Spordiinternaatkooli ja läksin iga päev trenni selleks, et teistest parem olla ja niimoodi 21 aastat järjest. See on loogiline, et kasvatad oma egoismi ja võidutahet. Sport on lõbus ja mõnus, aga sees olles kohati väga karm."